Juhtkiri: oma riiki mustav kaitsetaktika
Saatus on andnud Edgar Savisaarele võimaluse konstrueerida üleeile esitatud süüdistuse ümber heroiline lugu. Savisaare arvates otsustasid poliitilised vastased kapo ta kallale ässitada, sest nägid, et Savisaart ei murra isegi jala kaotamine ja ta astub kahe jalaga poliitikasse tagasi. See süžeeliin kaotas veidi oma puhtust eile pärastlõunal, kui Savisaar südameprobleemiga haiglasse läks. Kuid arstide hoole alla minek aitab see-eest väidetavaid niiditõmbajaid demoniseerida.
Poliitiliselt motiveeritud rünnaku kilp muutub nõrgemaks, kui sellele läheneda mõistust, mitte emotsioone järgides. Kahtlustuse esitamine on loogiliselt põhjendatud ka siis, kui kõrvale jätta Savisaare vandenõuteoreetilised oletused tema poliitikasse naasmisest, Tallinna Sadama skandaali summutamisest ja Keskerakonna kongressi lähenemisest. Savisaare ja Keskerakonna kohta on umbmääraseid korruptsioonisahinaid ringelnud juba aastaid. Paljude inimeste jaoks pole üllatav see, et Savisaart kahtlustatakse altkäemaksu võtmises, vaid see, et ta on maha jätnud nii palju jälgi, et kapo näeb šansse kahtlustusi kohtus tõendada. Ja miks mitte alustada aktsiooni nüüd, kui sai selgeks, et Savisaar on jälle töövõimeline ja võimeline ka menetluses osalema?
Keskerakondlane Oudekki Loone üritab tänases lehes Eesti prokuratuuri, kaitsepolitseiameti ja kohtusüsteemi sõltumatust intellektuaalsemal viisil kahtluse alla seada. Tema sõnul ei kõlba vabasse ühiskonda see, et salateenistus (s.t kapo) tegeleb muu kui vastuluure ja riigisaladuste kaitsega. Praeguses kontekstis kõlab see jutt paraku kui kurtmine selle üle, et poliitilist korruptsiooni uurivat asutust saadab edu.