JUHTKIRI | Omniva on osa maaelu surnud ringist
Omniva kümne päeva tagune uudis, et Hiinast on Eesti poole teel rongitäis pakiautomaate, ei saanud pooltki nii suurt kõlapinda kui teade, et konkurentsiamet andis ettevõttele loa vähendada postiasutuste arvu vähemalt veerandi võrra – 320-lt 245-le.
Kitsalt postiteenuse seisukohast ei ole postkontorite ja postipunktide arvu vähenemine suur probleem, kui samal ajal suurendatakse pakiautomaatide arvu. Paljudes väikestes kohtades on mehitatud postiasutused juba aastaid olnud kliendile ebamugavad kasutada – lahti vaid osa nädalapäevadel ja/või lühikest aega (näiteks kell 9–14), mõnikord postitöötaja puhkuse ajaks paar nädalat üldse suletud. Pakkide saatmiseks pakuvad pakiautomaadid igal juhul paremat teenust kui väikesed postkontorid.
Ent pakiautomaadid pole võlulahendus, sest postiteenus ei tähenda üksnes pakkide saamist-saatmist, samuti pole sagenev automaatidega suhtlemine päris kõigile inimestele meeltmööda. Ja isegi pakiautomaati peab Omniva paljuks mõnedesse kohtadesse, kus vanasti oli (või seni veel on) postkontor, sest 50-kohalisest automaadist väiksemat neil ei ole.
Aeg on näidanud, et võlulahendus ei ole ka postipunkt, mille puhul postiteenuse osutamine on antud kohaliku poe, kõrtsi, raamatukogu vm asutuse hooleks. Poode, kõrtse ja raamatukogusid pannakse maal samuti kinni (või lühendatakse nende lahtiolekuaega) ja nii mõnigi asula on seetõttu postipunktita jäänud.