Suvi tuleb ootamatult. Terve sügise, talve ja kevade on provintsilinnade asutustes enamasti üsna vähe külastajaid. Majutusasutused on tühjad, kõrtsid-kohvikud virelevad. Aga siis korraga saabub suvitajate hord ja neid ei jõuta kuhugi majutada ega millegagi sööta. Pärnu puhul on see muutunud sümptomaatiliseks. Toidujärjekorrad on Pärnus kohati kahetunnised ka üsna tavalistes toidukohtades. Ja olukord pole grammigi paranenud, kuigi sellele osutatakse juba ammu. Suve hakul pannakse tööle ülinoored ja kogemusteta ettekandjad ja kui nad hakkavad mingitki kogemust omandama, siis lõpeb juba suvi otsa. Mõne aasta eest oli ka Viljandil folgi aegu raskusi inimeste toitlustamisega, kuid see on leevenenud.

Olgu öeldud, et Läti puhkekeskused saavad oma suviste väljakutsetega oluliselt paremini hakkama. Seal on ka suhteliselt menukad kenama väljanägemisega bistrootüüpi toidukohad (enam-vähem nagu Lido), mis sobivad rahvahulkade teenindamiseks ilmselgelt paremini. Ka korterite väljaüürimine toimib. Leedu puhul hakkab mängima ka hinnaeelis, sest sealsed hinnad on madalamad.

Mitmel pool Eestis on puudus ka kodumajutusest, mis võimaldaks kohalikel elanikel lisaraha teenida. Kodumajutuse jaoks vajalikke tingimusi luua polegi nii keerukas. Pealegi on suvised üürid üsna korralikud ja nendega teenib öö pealt kümneid eurosid. Praegu peavad hotellid-motellid mitmel pool inimesi tagasi saatma, sest vabu tube pole. Teisalt pole ka mõtet neid väga palju juurde rajada, sest talveks pole kliente. Vaja oleks ajutisi lahendusi.

Eesti puhkekeskused peavad end äkiliste spurtide ja ajutise intensiivsusega rohkem kohandama. Tegutsema paindlikult ja hooga siis, kui on hea ilm ja palju rahvast. Tegema arvutusi, kui palju suudetaks tunnis teenindada, ja leidma võimalusi kiiremini toitlustada. Selles kõiges pole midagi uut.