Nii mõnigi õpetaja haarab selle jutu peale peast kinni, sest tihti jääb vanematega suhtlemine napiks ja pinnapealseks õpetajate liiga suure koormuse tõttu. Tavaliselt ületab nende tegelik tööaeg ettenähtud 35 tundi nädalas: tundide ettevalmistamine, kontrolltööde korraldamine, koolitused, koosolekud, aruandlus… Selleks et leida raha õpetajate palga tõstmiseks, on suurendatud nende töö intensiivsust.

Et kolmnurgas õpetaja-laps-lapsevanem kiusakat käitumist vähemaks jääks, tuleb õpetajatele peale palga anda ka aega.

„Pere ja sõbrad jäävad töö tõttu tagaplaanile. Isiklikud lapsed õpivad olude sunnil varakult iseseisvust ja peavad sageli õpetajast ema abita hakkama saama,” kirjeldatakse ühes mulluses magistritöös seda, kuidas õpetajad töö- ja pereelu ühitavad. „Koju jõudes on energiavarud tihtipeale ammendunud ning õpetajad vajavad vaid üksindust ja vaikust.”

Sujuvat koostööd lapsevanematega, kes ootavad kiiret vastust oma e-kirjale või muule pöördumisele, selline olukord muidugi ei soosi. Et suhtekolmnurgas õpetaja-laps-lapsevanem kiusakat käitumist vähemaks jääks, tuleb õpetajatele peale suurema palga anda ka aega tegeleda asjadega, mis teevad neist head õpetajad.

See eeldab muutusi üldises hariduspoliitikas, aga üht-teist saavad ära teha ka koolijuhid. Nii mõnigi õpetaja nuriseb näiteks mõttetute koosolekute ja koolituste ning bürokraatia üle. See on üks koht, kust saaks õpetajatele laste ja vanematega suhtlemiseks aega juurde anda. Samuti on abi sellest, kui lapsevanemate kaasamine pole ainult õpetaja mure, vaid ka kooli juhtkond pakub aktiivsematele vanematele võimalusi koolielus kaasa rääkida ja sinna panustada.