Kaotaja Kristen Michal võttis intriigi natuke vähemaks, kui teatas kiiresti, et loobub juba esmaspäeval ka riigikogu fraktsiooni juhi kohast. Nii tema enda kui ka ta erakonna poliitilise tuleviku seisukohast on see mõistlik otsus. Erakonna sisemiste vastuolude tõttu kaotati ju presidendivalimised, sisemised vastuolud tegid lihtsamaks erakonna valitsusest väljalükkamise. Vastuolude jätkumine raskendaks edu saavutamist kohalikel valimistel ja vähendaks veelgi võimalust, et ükskord pääsetakse tagasi valitsust juhtima. Erinevalt Edgar Savisaarest pole Michal ja sõbrad ka jõud, mis võiks vähegi tõsiselt ähvardada oma nimekirjaga kohalikele valimistele minna. Michali ja ta toetajate ainus võimalus poliitilist karjääri jätkata on Reformierakond.

Selleks et ühtaegu nii muutuda kui ka ühtsus taastada, peab Reformierakond ennast eelseisvatel kuudel veel mitmel korral ületama.

Hoolimata sellest, et Michal teeb praegu väärika kaotaja nägu, võib vimm tuha alla hõõguma jääda. Michali leeri võimuambitsioonid on ju endiselt suured, aga kui palju on uueneda soovival erakonnal võimalik neile vastu tulla? Võtame Michali soovi kandideerida Tallinna linnapeaks. Soovi, millele ka Pevkur on heakskiitvalt reageerinud. Tallinna linnapeaks saamiseks tuleb kõigepealt Tallinnas kohalikud valimised võita. Kas Michal on linnapeakandidaadina kõige kindlam tee võidule? Majandusministrina sai ta küll pigem hästi hakkama, aga varasema pärast ripuvad tal endiselt küljes pilkavad märksõnad „kilekott” ja „valge kampsun”. Tagatoapoliitikas see ei loe, aga päris valimisteks on pagas kehv. Tõsi küll, viimastel riigikogu valimistel sai Michal kõigest hoolimata ligi 5000 häält, isikumandaati ta ei saanud, kuid ei jäänud sellest ka lootusetult kaugele.

Pealegi pole Michal Reformierakonna ainus võimalik kandidaat Tallinna linnapea kohale. Näiteks erakonna juhatuse valimistel suure toetuse pälvinud Kaja Kallas ütleb tänases Eesti Päevalehes avaldatud intervjuus: „Siin on vahepeal mitmed valimised tulemas” ja „Kuigi Euroopa Parlament mulle väga istub, tahan ma kindlasti Eestisse tagasi tulla”.

Selleks et ühtaegu nii muutuda kui ka ühtsus taastada, peab Reformierakond ennast eelseisvatel kuudel veel mitmel korral ületama.