Tegemist oleks ministriga, kelle ema on venelanna, kuid mingit erilist läbimurret siinsete venelaste poolelt pole mõtet Kaljurannas näha. Selleks ütleb ta liiga kriitilisi asju Moskva poliitika kohta ja neid ei taha teatud hulk Eesti venelasi kuulda.

Sisepoliitilistes vetes purjetamine oleks Kaljurannale ehk võõram ja seda on ta ka Reformierakonnale. Kas Reformierakond toetaks välisminister Kaljuranda sama palju, kui ta on toetanud ametist lahkuvat välisminister Keit Pentus-Rosimannust?
Reformierakonnast Uustulnukate kohad ohverdatakse poliitvõitluses suhteliselt kergekäeliselt.

Isegi kui spetsialist kiirelt parteistatakse, näitab hiljutine kogemus Reformierakonna puhul, et ta ei saa lihtalt omaks. Vanad olijad ohverdavad uustulnukate ambitsioonid üsna kergekäeliselt. Riigikaitse teema kõlbas kampaaniaks, aga parteistatud kindrali Ants Laaneotsa ei tehtud kaitseministriks. Hiljutised spetsialist-ministrid Anne Sulling ja Maris Lauri saadeti riigikokku märksa vähem põnevale tööle. Nüüd on nad lähenemas erakonna siseopositsioonile. Marina Kaljurand võiks mõtiskleda ka selle üle, millega Urmas Paet oma partei otsustajad välja vihastas, et talle ministrikohta ei pakutud.

Kaljuranda valides tegi Reformierakonna otsustusgrupp ilmselge sammu eelseisva parteilise kodusõja suunas. Selle asemel, et üritada leida lepitust Maris Lauri, Anne Sullingu ja Urmas Paetiga, kes olid alles äsja ministrid ja tunnevad end arvatavasti paljudes küsimustes kõrvalejäetuna koos Kaja Kallasega, on selge, et neile midagi ei pakuta. Järelikult pole võimalik neilt ka eeldada suuremat lojaalsust esimees ja peaminister Taavi Rõivasele võimaliku sisekriisi puhkedes. Kaljuranna puhul tekib veel üks küsimus, kauaks seda valitsust üldse on? Eriti arvestades sotside esimehe Jevgeni Ossinovski mitte liiga sooje suhteid Reformierakonnaga.