Juhtkiri: Ossinovski diagnoos ja raviplaan

Sotsiaaldemokraatide juht Jevgeni Ossinovski pidas nädalavahetusel kõne, millesarnast pole Eesti poliitikas kuuldud juba väga palju aastaid.

Tema sõnum mõjus otsekui sõõm värsket õhku peenhäälestuse tarrendis.

Väljendatud tunnetes pole ei kantseliitlikkust ega võltsvagadust. Absoluutide kirjeldamisel lähevad käiku ka pehmemates oludes kummastavana mõjuvad väljendid nagu „ksenofoobne okse”. Aga kui võrdlused jõuavad Hitleri võimuletulekuni, võib kuulaja kujundite jõulisust mõista. Nagu ütleb kommentaaris ajaloolane David Vseviov, pole hirmud põrmugi üledramatiseeritud.

Lahendusteks peab Ossinovski muu hulgas ühiskonnas tekkinud ebavõrdsuse vähendamist ja seeläbi pingete maandamist. Siin kõneleb temas juba sotsiaaldemokraat ja oma ideid levitav parteijuht. Ossinovski visiooni õigsusest tähtsam on aga tõik, et üle hulga aja suutis üks erakonnajuht ja poliitik murda välja nõiaringist, kus poliitikat seatakse arvamusküsitluste järgi, mitte ei üritata julgete poliitiliste sihtide kaudu arvamust enda poolele võita.