Juhtkiri: Ossinovskite tõsised valikud
USA-s Miranda õigusena tuntud hoiatus teavitab kahtlusalust ühest õigusriigi peamisest põhimõttest: keegi ei pea enda süüdimõistmisele kaasa aitama. Kui tunned, et koostöö uurijatega võib sind kahjustada, ole parem vait ja lase neil endil tõendeid koguda. Aga head muljet see ei jäta. Avalikkuse silmis läheb kinnise suuga saavutatud õigeksmõistmine ikkagi kategooriasse, mida rahvasuus tuntakse kui „pole tabatud, pole varas”.
Eesti rikkaim inimene Oleg Ossinovski on valinud praegu vaikiva variandi. Läti korruptsioonitõrje büroo kahtlustab, et ärimehel võib olla seos Läti Raudtee nüüdseks ametist vabastatud ja vahi alla võetud juhi Uģis Magonise autost leitud kotiga, milles oli poole miljoni euro väärtuses sularaha. Aprillis võitis Läti Raudtee tütarfirma hanke neljale vedurile just Ossinovskile kuuluv Skinest ja kõnealune auto naasis parasjagu Eestist. Üsna kergelt tekivad seosed, mida ütles välja Läti ajaleht Diena: sularaha võis olla altkäemaks. Küllap tõmbavad selliseid paralleele ka Läti uurijad. Miks muidu otsis kapo lätlaste palvel teadaolevalt läbi Ossinovski tööruumid?
Lätis käiv uurimine pole ainult sealne probleem. Ossinovski oma ligi kolmesaja miljoni eurose varandusega mõjutab nii Eesti ärikliimat kui ka poliitikat. Ta on annetanud oma poja juhitud Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale viimase aasta jooksul vähemalt 100 000 eurot. Kui peaks selguma, et Ossinovski on altkäemaksu andnud, sunnib see erakonda rasketele valikutele: kas kurjategija raha tagasi anda (ja pojal oma isa tegevus hukka mõista) või tunnistada, et ega annetused haise.
Miranda õigusel on üks halb kõrvalomadus. Teised räägivad oma versioone ikka. Plekid jäävad külge ka neile, kes kahtlaselt teenitud raha vastu võtavad. Kui Ossinovski on puhas, peaks ta aktiivselt rääkima sellest ka Eesti avalikkusele. Kui mitte, peavad sotsid, selleks et poliitikas püsida, olema tulevikus ühe Ossinovskita.