Reformierakonna juhatus otsustas möödunud reedel, et volitab Ansipi tagasiastumise korral järgmist valitsust moodustama Siim Kallase. Kuid täna, nädal enne seda, kui Ansip president Ilvesele ametlikult lahkumispalve viib, ei saa veel täiesti kindel olla, et just Kallas moodustab järgmise valitsuse.

Näiteks 1994. aasta oktoobris, kui Mart Laari valitsuse populaarsus oli põhjas ja uue riigikogu valimisteni jäi pool aastat, esitati Kallas samuti vahevalitsuse peaministrikandidaadiks. Aga peaministriks ta ei saanud, sest 55 riigikogulast oli vastu. Tõsi küll, tollal polnud Kallasel veel Reformierakonda ja suuri paralleele tänasega ei tasu tõmmata. Peatse vahevalitsuse peaministriks saab kõige tõenäolisemalt ikkagi Kallas, kuid välistada ei saa koalitsioonipartneri vahetust. Teoreetiliselt võimalik, kuigi ebatõenäoline oleks valitsus isegi ilma Reformierakonnata.

Sellest, kes juhib valitsust järgmiste riigikogu valimisteni, olulisem on, kes hakkab Eestit juhtima pärast 2015. aasta valimisi. Ennekõike uue valimisvõidu sepistamise nimel Reformierakond praeguse vangerduse ju ette on võtnudki.

Nagu vangerdusplaani avalikuks tegemisele järgnenud nädalad on näidanud, ei ole sugugi kindel, et Kallas suudab oravapartei populaarsust märkimisväärselt suurendada. Mõnedele Kallas meeldib, mõned näevad temas stagnatsiooni jätku, mõnedele on ta pika poliitilise karjääri jooksul kogunenud luukerede tõttu veelgi vastuvõetamatum kui Ansip. Ka majanduskeskkond ei soosi aasta ajaga ime tegemist, sest suurt majanduskasvu, mis võimaldaks vaevata parandada kõigi heaolu, ei ole ega paista.

Eesti suuri muresid – väljaränne, negatiivne iive, soovitust madalam elatustase jmt – ei ole kindlasti võimalik aastaga kaotada. Parimal juhul saab üksnes tekitada usu, et see või teine poliitiline jõud suudab järgmise nelja aasta jooksul riiki juhtides palju ära teha. Loodame, et tulevasel peaministril on parajas vahekorras nii karismaatilisust kui ka sisulisi omadusi.