JUHTKIRI | Otsitakse Eesti Panga vapilooma
Kui püüda seniste nõukogu esimeeste järgi mingit tava sõnastada, torkab silma, et Laar on neist kõige poliitilisem. Mereste oli suurema osa elust majandusteadlane ja sekkus poliitikasse alles hilisemal eluperioodil. Sõrg on puhtakujuline majandusteadlane. Männik on suurema osa elust olnud insener ja ärijuht ning proovinud poliitikas õnne alles pärast 2013. aastat ja Eesti Panga nõukogust lahkumist. Teisisõnu: ajaloolises perspektiivis on Laar keskpanga nõukogu esimehena piiripealne juhtum. Varem ei ole erru läinud poliitikud seda kohta täitnud.
Öeldu ei tähenda, et oleme täielikult nõus Laari jätkamise vastu sõna võtnud reformierakondlase Jürgen Ligiga, rääkimata EKRE-lasest Helle-Monika Helmest. Laari liikumispuue mängu tuua oli Helmest näotu ja põhjendamatu. Sisukam on Ligi kriitika: talle ei meeldi, et Laar pole valitsuse rahanduspoliitika vastu sõna võtnud, kuigi see eemaldub nii Laari enda varasematest rahanduspoliitilistest põhimõtetest kui ka Eesti Panga praegustest soovitustest.
Laar on Eesti Panga nõukogu esimehe ametis tõesti üsna märkamatu ja tagasihoidlik olnud. Osalt võib see olla tingitud Eesti Panga muutunud rollist: Eestil euroala ja Eesti Pangal Euroopa keskpankade süsteemi osana on varasemast vähem iseseisvust ja otsustusõigust. Võtame näiteks eilse Versobanki tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse, mille tegi Euroopa Keskpank Eesti finantsinspektsiooni ettepanekul. Vanasti vormistas selliseid otsuseid Eesti Panga nõukogu.
Laari märkamatuse teine põhjus võib olla see, et ajalooraamatuid kirjutada on talle südamelähedasem kui tegeleda aktuaalsete pangandus- ja rahandusprobleemidega. See ei ole etteheide, kuid õigustab diskussiooni Laari jätkamise üle. Kahjuks on Laari jätkamise kriitikud seni piirdunud ainult kriitikaga ega ole öelnud, keda nemad tahaksid Eesti Panga nõukogu eesotsas näha.