Kuid headest kavatsustest ei piisa hea tulemuse saavutamiseks. Nagu öeldakse, mõnikord võib ka põrgutee olla sillutatud heade kavatsustega. Üha rohkem tundub, et Eesti parvlaevaliikluse korraldajad lähevadki seda teed. Kui Väinamere Liinide ja Leedo (või teoreetiliselt mõne muu eravedajaga) jätkates ähvardasid kõrged kulud, siis nüüd kummitab risk, et saab kulutada, aga sõitmisega võib tekkida raskusi.

Laevatranspordi võimalikule kinnijooksmisele (graafiku dramaatiline hõrenemine, järjekordade pikenemine jne) osutamine pole enam pelgalt hädakraaksumine. Nii võibki minna. Kui aasta algul olid laevade liinile jõudmises väga selge sõnaga veendunud nii majandus- ja taristuminister Kristen Michal kui ka TS Laevade juhatuse esimees Kaido Padar, siis juba maiks sai jaanuari- ja veebruarikuine optimism otsa ning nüüdseks on seda päris vähe järele jäänud. Paistab, et nii poolakad kui ka türklased, kes laevu ehitavad, vajavad tööde valmis saamiseks lisaaega. Veelgi enam, paralleelselt laevaehitusega on kindla variandina ostetud Väinamere Liinidelt suhteliselt krõbeda hinnaga vanem laev Regula. Müüja Vjatšeslav Leedo, kelle rikastumist sooviti vältida, on veel kord saanud hüva teenistuse.

Parvlaevaühenduse võimalikule kinnijooksmisele osutamine pole enam ammu pelk hädakraaksumine.

Tellitavate uute laevade tähtaegade edasi lükkumises pole midagi eriskummalist – seda juhtub selliste keeruliste projektide puhul ikka. Paraku ei piisa üksnes laeva valmimisest – seda tuleb ka ohutuse ja töökindluse huvides katsetada, hulgaliselt proovisõite teha.

Kes olid selle segadused isad ja emad? Süüdistav näpp kipub osutama majandusministritele Juhan Partsile ja Urve Palole. Parts oli senise parvlaevalahenduse suurtest kuludest teadlik, kuid ei suutnud pikast ametiajast hoolimata otsust teha. Tema mantlipärija Palo ametiaeg jäi esiteks liiga lühikeseks, teiseks senise lepingu lõppemisele väga lähedale. Nüüdseks on küllaldaselt tõendatud, et Palot hoiatati piisavalt, et laevad ei tarvitse vajalikuks ajaks valmis saada ja tekkida võib olukord, kus piisavate võimetega vedajat ei leitagi või ei leita mõistliku summa eest.

Otsustamatus ja vastutamatus vaevab meie riiklikku transpordikorraldust pidevalt, meenutagem ka Estonian Airi kurba lõppu. Probleeme on võimalik ette näha, seega peaks saama neile ka reageerida. Majandusministrite taak võib aga Eestile kalliks maksma minna.