Juhtkiri: päästes Juku, päästame ka Juhani
Tänane Eesti Päevaleht kirjutab karistamatutest alaealistest, kes kimbutavad tallinlasi, pressides neilt näiteks noa ähvardusel head ja paremat välja. Tihti saab politsei kurikaeltele jälile, peab nad kahtlustatavana kinni, kuid on sunnitud nad peagi vabastama. Ja mõne tunni pärast kordub kirjeldatud stsenaarium jälle.
See tundub uskumatu, kui see poleks tõsi. Paraku on see näide laiemast probleemide rägastikust, mis ümbritseb Eesti halvale teele sattunud noori.
Tihtilugu saab allakäik alguse puudulikust kodusest kasvatusest. Edasi tulevad „sõbrad”, kelle seltsis alustatakse seadusega pahuksisse minekut näiteks poest jäätise näppamisega, nurga taga suitsu kimumisega ja muude pisitempudega (väärtegudega). Kuni jõutakse tõsisemate kurjustükkide (kuritegude) teele. Kui õigel hetkel jaole ei saada, lõpetatakse täiskasvanuna vangimajas. Tagajärjena saab rikutud enda elu, rääkimata kahjust, mida põhjustatakse kas otse või kaude teistele ühiskonnaliikmetele.
Seetõttu on probleemsete noortega tegelemine ülioluline ning mida varem ja hoolikamalt me seda teeme, seda parem tuleb lõpptulemus. Iga hukka läinud hing on ühiskonnale suurem kahju kui rahasumma, mis kulub tema tagasitoomisele, eriti nooremas eas.
Selle kadalipu puhul on kurb asjaolu, et riigil on kirjeldatud allakäigutrepi pea igal astmel võimalik sekkuda, teekonda peatada või paremal juhul tõusukursile suunata. Kuid seda tehakse pigem liiga vähe ja liiga hilja.
Kui Juku jääb kümneaastasena esimese pisitembuga politseile vahele, saadetakse ta alaealiste komisjoni.* Napib süvenemist lapse tausta ja toe pakkumist.
Kui Juku jääb viis aastat hiljem vahele noaga ähvardamise ja mobiilivargusega, ei kaasata teda kohe programmi, mis aitab ta tagasi õigele teele. Kohati tuleb aastaid kohtuotsust oodata ja kui nii hilja programmiga liituda, on selle mõju juba märksa väiksem.
Õnneks teadvustab riik alaealiste õigusrikkujate probleemi. Loodame, et tänu justiitsministeeriumi valitsusse saadetud eelnõule, mis annab prokurörile ja kohtunikule võimalused senisest kiiremini ja mõjusamalt sekkuda, jõutakse ka reaalsete tegudeni. Ja kui süsteemsem lähenemine vajab lisaraha, on see kindlasti koht, kus ei maksa koonerdada. Eesti pole nii rikas, et saaks lasta ühelgi oma elanikul kergekäeliselt hukka minna.
