JUHTKIRI: Päästja nöökimine on oht julgeolekule
„Oleme kindlasti seda meelt, et päästjad ja politseinikud peaksid saama ning vajaksid suuremat töötasu, kuid käesoleva eelarvemahu juures selleks võimalusi ei ole,” ütles Pomerants. No mis selle jutu peale kosta… Eriti kui 24-tunnises vahetuses oleva kahe nn orjatunniga, mille eest päästjad saavad kõigest kaheksa krooni palka, nõustusid möödunud aastal peetud läbirääkimistel päästjad ise. Ja kui riigieelarve, mille alusel valitsus 2011. aastal raha jagab, kiitis riigikogu just päev enne piketti lõplikult heaks. Unustades selle, kes meelt avaldamas käisid, võiks ehk tõesti lihtsalt öelda: kõigil on raske ja jäite hiljaks, 2011. aasta riigieelarve on vastu võetud. Tulge järgmisel aastal oma nõudmistega uuesti ja siis soovitavalt juba varem, riigieelarve eelnõu tegemise ajal.
Kuid kõhe hakkab, kui meenutada, et päästeameti peakontori juures piketeerimas käisid ju inimesed, kes peaksid täis tegutsemistahet kohale sööstma siis, kui meil puhkeb tulekahju või tekib mõni muu tõsine hädaolukord. Eesti päästetöötajate palk ei ole kunagi täiel määral kajastanud töö raskust ja riske, oleme saanud neilt „priiküüti” nende entusiasmi ja adrenaliinihimu arvel. Kui neid nüüd selle vähesegi palgaga nöögitakse, kas suudavad nad siis sundida ennast hädaolukordades maksimaalse pühendumuse ja otsustavusega tegutsema? Targem oleks seda mitte katsetada, aga päästetöötajate pikett näitab, et just sealmaal võib asi praegu olla. Raha on siseministeeriumil praegu kindlasti vähe. Kui annad kellelegi juurde, siis käriseb eelarve mujalt. Mingi viis, kuidas päästetöötajatele näidata, et neist hoolitakse, tuleb Pomerantsil ja Timbergil lähematel kuudel sellest hoolimata leida. Pole vaja, et alles mõne suurema õnnetuse tagajärjel jõuab valitsus tõdemuseni, et päästeteenistusele on liiga vähe tähelepanu pööratud.
