Paavst Benedictus XVI kasutas neid jõule üldjuhul selleks, et levitada rahu- ja solidaarsuse sõnumit. Üldjuhul. Ühe silmatorkava erandiga. Hiljaaegu võrdles ta seksuaalsuhteid väljaspool traditsioonilisi heteroseksuaalseid suhteid „Jumala töö hävitamisega”, sest Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Järelikult on rolli hägustamine bioloogilise reaalsuse vääramine. „Vihmametsad väärivad kaitset. Kuid inimene kui olend väärib seda sama palju,” arvas paavst Benedictus. Ilusakõlalised sõnad, kuid mitteheterod jätab see inimlikkuse kategooriast üsna selgelt välja, veel enam, seab nad ohtu.
Oleks palju loota, et konservatiivide kants katoliku kirik muutuks üliliberaalseks, ammugi soosivaks. Nende suhtumine homoteemasse on endist viisi tauniv. Teatud konteksti loovad paavsti avaldusele katoliku kiriku pedofiilia juhtumid, millele kirikupea on igati õigustatult vastu astunud. Kuid paavsti sõnades peitub ohtlik laeng.
Pole just kuigi võimatu, et teatud asjaolude kokkulangemisel võib ühiskonnas prahvatada homovimm, mis on kogunenud salaja, ja kiriku vägivallatust sõnumist sõidetakse hooga üle.
Paavsti arvamusavaldused võivad olla veel üheks argumendiks kellelegi, kes haub oma mõtetes homoseksuaalide vastase füüsilise rünnaku plaani. Seksuaalvähemuste vihkamist on ühiskondades enam kui küll ja autoriteetide arvamusavaldustest peaks siin eeldama kõige suuremat ettevaatust.
Homode kaudne määratlemine ebanormaalsena ei aita neid karvavõrdki teha tubliks, pereväärtusi tugevdavateks heteroseksuaalideks. Pontifeksi sõnavõtt justkui viitaks, et homoseksuaalne suunitlus on halvasti talitsetud kiusatus, mida annab korraliku kristliku kasvatusega kas alla suruda või olematuks muuta. Sellise suhtumisega ohverdab katoliku kirik üldise tolerantsi ja rahusõnumi. Uskuda sidet homode verbaalse rooskamise ja perekondade tugevdamise vahel oleks ohtlikult naiivne.
