Juhtkiri: pagulastest praktiliselt
Hea, et nüüd vähemalt vastutus võetakse ja suu lahti tehakse, kuigi selgitamine on hiljaks jäänud. Nii tähtsates ja inimesi ärritavates küsimustes on selgitusi kahtlemata vaja. Hea uudis on see, et seni teada olev vastuvõtuarv pole kuigi suur, jääb hilisema täiendamisega 150 kanti. Hea sellepärast, et Eesti praktiline vastuvõtuvõime pole just kuigi arenenud. Ja nüüd, kus tulijate arv on teada, on „massiimmigratsioonist” rääkijate jutul korraks aur seest välja võetud.
Halb uudis on see, et kogu pagulasteemal on väljastpoolt pealepandud sunduse mekk ja jutt vabatahtlikust vastuvõtmisest mõjub ebasiiralt. Kus see vabatahtlikkus siis seni olnud on? Eesti kaitseväe afgaanist tõlgi Omari puhul ei räägitud sellest, et tuleks tema elu säästa, vaid mainiti, et ta on samasuguses seisus kui paljud teised hädalised tema kodumaal.
On selgunud, et Eestis leidub terve hulk firmasid, kes tõepoolest sooviksid endale pagulaste hulgast töökäsi värvata. On ju pagulaste puhul teada, et neil pole võõras kohas sissetulekut ega rakendust, seega on nendeni suhteliselt lihtne jõua. Jah, võib tõesti juhtuda, et iga siia sattunu ei leia samasugust tööd nagu oma kodumaal, kuid samuti läks ka Eesti paadipõgenikel.
Oluline on, et Eesti suudaks pagulasi vastu võttes tuua siia ennekõike neid, kellel on paremad võimalused siin lõimuda ja hakkama saada. Peame ise olema oma senisest debatist realistlikumad – mõte pagulasi hajutada on mitmelt poolt läbi käinud, kuid ennekõike peaksid pagulased sattuma sinna, kus tööd leidub. Vastasel juhul paigutame nad kuhugi, kus nad rakendust ei leia, ja anname põhjust nurinaks, et pagulased ei tee midagi.