Juhtkiri: Paindlik riigikaitse
Rahulikumatel perioodidel deklareerib üheksa inimest kümnest, et on valmis vaenlasele agressiooni korral relvastatud vastupanu osutama. Kaitseväge usaldab üle 80% inimesi. Tõsi, ärevama aja saabudes, kui võimalus vaenlasega rinda pista reaalsemaks muutub, kipub valmisolek vastavalt vähenema. Eks ole inimlik seegi.
Seejuures teenib sõjaväes aega umbes kolmandik iga aastakäigu noormehi. Kaitseväe ülem kindralmajor Riho Terras on öelnud, et aastas üle 3200–3500 mehe teenistusse võtta polegi võimalik. „Pääsetakse” enamasti tervislikel põhjustel.
Kas noormeeste sõjaväes teenima sundimine on üldse tänapäeval õigustatud, on küsimus, millele enamik Euroopa riike on tänaseks vastanud eitavalt. Ka Eestis oli ajateenistuse kaotamine 2007. aastal Reformierakonna väljakuulutatud eesmärk. Siiani on see kohustus siiski püsinud ja kui vaadata viimaseid sündmusi Venemaa ja Ukraina vahel, pole elukutseliste armee pooldajate šansid lähiajal ilmselt eriti suured. Muret tekitav kogemus on Läti näol olemas: toimivat armeed seal sisuliselt pole ja võimaliku tiibrünnaku korral oleks paljas ka Eesti kõhualune.
Küll annaks meie inimeste võimeid ära kasutada efektiivsemalt kui seni. Tänasest Ärilehest võime lugeda, kuidas ajateenistus ähvardab rikkuda ettevõtlike noorte püüded omaenda äsjaloodud firmadele jalgu alla saada. Alternatiivteenistus võiks olla nende puhul pigem norm kui erand. Kolme aasta eest ajateenistusest loobunud Saksamaal valis viimaks asendusvariandi kaks korda rohkem noormehi kui läks püssi alla. Valdavalt töötasid nad hooldekodudes, mis tugevdas sidet eri põlvkondade vahel. Pole sugugi väike asi oma riigi kui terviku hoidmiseks.
Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma kirjutab samuti tänases lehes, et väga paljud, kes tahaksid meie riiki kaitsta, ei tea tegelikult, kuidas seda teha. Ta kutsub üles inventuuri tegema ja mõtlema, mis siis ikkagi oleks meist igaühe roll.
Nagu näitab Venemaa sõda Ukraina vastu, on konfliktid muutunud võrreldamatult mitmetahulisemaks kui eelmise sajandi laupkokkupõrked. Sama tähtis kui hea snaiper võib olla inimene, kes valdab inforünnakute tõrjumist. Eesti muutuks palju tugevamaks, kui läheneks enda kaitsele võimalikult paindlikult ja unustaks 20. sajandi mantra kõik mehed tingimata just püssi alla saada.
