Selline olukord on halb muu hulgas põhjusel, et aitab püsida iganenud ühiskonna- ja peremudelil, kus naine on mehest nõrgemal positsioonil, kohati isegi sõltuvuses. Olukord on taunitav ja vajab lahendamist.

Nüüd ongi sotsiaalministeerium sotsiaaldemokraatliku tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski vedamisel jõudmas lõpusirgele nn palgalõhe valgusfoori väljatöötamisega: väga suure soolise palgalõhega firmadele näidatakse statistiliste arvutuste põhjal punast, keskmise seisu korral kollast ja neile, kellega probleemi pole, rohelist tuld.

Riik võiks keskenduda tublide firmade tunnustamisele, mitte tööandjate ette süüdlaseks tembeldamisele.

Punase tule korral nõuab tööinspektsioon firmalt palgaauditi tegemist, mille käigus selgitatakse välja, kas tegu on diskrimineerimisega, ja nõustatakse ettevõtet palgapoliitika reformimises. Tõrksatele tööandjatele saab määrata sunniraha või teha auditi ja ettekirjutused nende eest ära.

Paraku on ministeerium olulise probleemiga tegelemiseks valinud küsitava tee. Igasugused algatused, kus riik üritab tööandjatele või kodanikele midagi ette kirjutada, tekitavad viimastes pigem trotsi kui koostöövalmidust.

Hoopis parem ravim on tekitada tööandjates positiivne sisemine motivatsioon, et nad oleksid huvitatud soolise palgalõhe vähendamisega ise tegelema – haarata piitsa asemel präänik.

Lahendus on ikkagi Eesti ettevõtluskultuuri üldises põhjamaisemaks kasvamises, sotsiaalse vastutustunde arendamises ja mitmekesisuse soosimises.

Ka valgusfooriprojektis osalemine võiks olla tööandjatele vabatahtlik ning muutus võiks tulla edulugude tunnustamise ja heatahtliku nõustamise kaudu. Firma, millele näidatakse rohelist tuld, võiks saada tunnustuseks vastava sertifikaadi või märgise, mille abil kujundada muu hulgas oma mainet nii klientide, tööotsijate kui ka olemasolevate töötajate hulgas.

Teisisõnu, riik võiks pakkuda tööandjatele abikätt, mitte neid ette süüdlastena kohelda. Asjaolu, et alles 2013. aastal 25% lähedal olnud sooline palgalõhe on viimastel aastatel olnud vähenemistrendis, annab lootust, et me oleme suutelised muutuma ka ülereguleerimiseta.