Juhtkiri: palju kära, null vastuvõetut

Eestis sõjapagulaste vastuvõtmine meenutab nõukogudeaegset multifilmi „Karsumm”, kus kogu mets oli ühe sulpsatuse tõttu koledasti hirmu täis, kuid ohtu sulpsatuse taga polnudki.

Samamoodi on meil pärast kaua kestnud pagulaskriisi ja ohtrat selleteemalist tülitsemist ikka veel olukord, kus Euroopa Komisjoni ümberjaotusplaani alusel pole ikka veel teada, kes tuleb ja kust tuleb. Ühtainukestki. Eesti ametlikud allikad räägivad praegu ühe naisterahva võtmisest.

Ainuüksi ühte Ungari piiripunkti tulvas möödunud suvel tuhandeid migrante. Üksnes Süüriast on Ungarisse jõudnud sadu tuhandeid. Ometi pole me siiani leidnud ühtki põgenikku, keda aidata.

Sellisel imelikul olukorral võib olla erinevaid põhjuseid. Näiteks see, et vastuvõtjamaad Kreeka ja Itaalia pole saanud valmis piisavalt üksikasjalikku dokumentatsiooni põgenike kohta. Suur osa tulijaid on puudulike dokumentidega, ka see raskendab asjaajamist. Alahinnata ei saa ka migrantide enda soove – suurem jagu asüüli­taotlejaid teab tihtilugu juba ette, kuhu nad minna soovivad. Enamasti Saksamaale või Rootsi, kus neil võib sugulasi ees olla. Mõne muu riigi valimine tähendaks neile paratamatult seda, et nad peaksid seal üsna üksildaselt olema.