Eesti kliendi olemasolule osutab eelmisel nädalal aset leidnud nn GammaLeak, mille raames lekitati andmeid FinFisheri klienditoe andmebaasist. Keegi eestlane kurdab FinFisheri klienditoele, et on hädas Skype’i heli ja video salvestamisega.

FinFisheri nuhkimistarkvara on mõeldud riikidele. Kas, kes, mis asjaoludel ja millistel tingimustel kasutab Eestis FinFisherit? Siseministeerium ja kaitsepolitsei keeldusid Eesti Päevalehele asja kommenteerimast. Eesti ametkondade kasutatavad jälgimisvahendid ei kuuluvat avalikustamisele, on ametlik põhjendus.

Sellisest põhjendusest ei piisa, sest FinFisheri-sugune nuhkimistarkvara võimaldab seniolematult hõlpsasti pääseda ligi inimeste eraelule. Paari hiireklikiga on tehtav see, mis nõudis KGB-lt ja Stasilt nädalatepikkust konspiratsiooni. Kodanikud ei pea teadma andmeid, mida nuhkimistarkvaraga ühe või teise isiku kohta kogutakse, aga nad peavad teadma mõnda üldist põhimõtet. Kas troojalasi nagu FinFisher kasutatakse üksnes kohtuniku loal või uurijate oma äranägemise järgi? Kas neid kasutatakse üksnes siis, kui kahtlustatakse põhjendatult ülirasket kuritegu, nt mõrva, pantvangivõttu või terrorirünnakut, või ka n-ö preventiivselt ja pisikuritegude puhul? Või äkki lihtsalt uudishimust? Mida tehakse uurimise käigus kogutud eraeluliste andmetega? Kas need reeglid on üldse paigas?

Kuni siseministeerium ja kaitsepolitsei kommentaaridest keelduvad, jäävad need küsimused õhku. Me ei tea, kas FinFisherit kasutatakse, kes seda teeb ja kas ta üldse järgib mingeid reegleid.

Eesti riik ei ole paar (või paarkümmend) inimest, kes ekraani taga teiste Skype’i-vestlusi pealt kuulavad või eraelulisi kirjavahetusi loevad. Eesti riik on kodanikud, kelle eraelu kaitseb põhiseadus. E-lahendused, nagu e-valimised, e-tervis, e-maksuamet ja ID-kaart, vajavad toimimiseks kodanike usaldust. Usalduse eeldus on ausus, läbipaistvus ja kokku lepitud mängureeglid. See, kes seisab salaja kardina taga ja piilub alasti inimesi, usaldust ei vääri.