Juhtkiri: Palun pange mind tähele!
Piisab, kui luua ultrahelifoon. Vastik pinin peletab eapõhiselt, sest täiskasvanud kuulevad kõrgeid sagedusi halvemini. Tegemist pole fantaasiaga, vaid reaalsete seadmetega, mille katsetamine kujunes Suurbritannias kümmekonna aasta eest parajaks šokiks. Kui täna tõrjuda noori üksnes grupikuuluvuse alusel, kuhu jõutakse segregatsioonis homme?
Teismelisepeletajad ei sündinud siiski lihtsalt kiuslikkusest, vaid kaubanduskeskuste omanike meeleheitest. Ehk siis – nn hängimine ühes alkoholi, kakluste ja muude pahedega pole midagi eriomast ühele kindlale poekompleksile ega kindlasti mitte ka Eestile. Näiteks 2011. aastal peksid Londoni noortekambad segamini terveid linnaosi ja põletasid maha mitu hoonet, rass ja päritolu ei mänginud muide mingit rolli. Britid lõpetasid märatsemise tänu tõhusale politseioperatsioonile ja vahistamistele. Hoopis vähem innukalt on tegeletud aga vastuhaku peapõhjuse ehk sotsiaalse eraldatustundega.
Aga mis on lubatud Jupiterile, ei sobi riigile, milles on elanikke seitse korda vähem kui Londonis ja kuhu erinevalt maailma metropolidest ei trügita elama ka piiri tagant. Eestile on tähtis iga inimene. Kõlab triviaalsena, ent tegelikkuses on kampades aja surnukslöömine tõsise tähelepanuprobleemi indikaator.
Siin pole konkreetset „süüdlast”, küll aga tõdemus, et kaubanduskeskuste noored tunnevad end ühel või teisel moel ühiskonnast kõrvalejäetuna. Nende üksildustunde taga võivad olla vanemad, kes on sunnitud toimetuleku nimel tööd rügama või kes on töönarkomaania kõrval unustanud kõik muu elus olulise. Neid võivad tõrjuda koolid, mis n-ö toodavad keskmisele standardile vastavat massi, kuid ei suuda toetada paindlikult neid, kes šabloonidesse ei mahu. Noori võivad jätta ükskõikseks sport ja huviringid, kuhu vanemad neid rahapuuduse tõttu väga suunama kipugi.
Iibe tõstmiseks on Eesti teinud vanemapuhkusega rohkem kui enamik Euroopa maid. Laste edasiseks arenguks aga toimivat noorsoopoliitikat sisuliselt pole. Meie väikeses riigis ei saa muud moodi kui tagada, et kedagi ei jäeta maha. Üldise toetustekülvamise kõrval tuleks ehk isegi kõige rohkem pöörata individuaalset tähelepanu neile, kes normikohastesse kastidesse ei mahu. Sest ultrahelipeletajate jaoks pole mõtet lapsi üldse teha.
