Juhtkiri: panditulumaksu mõjusid peab hindama terviklikumalt
Seni on ainus panditulumaksu kasuks rääkiv argument otsene maksutulu, mille riik sellega võiks saada. Rahandusministeeriumi prognooside järgi kujuneb tuluks umbes 18 miljonit eurot aastas – selle summa saaks riik päris enda omaks arvata kaks aastat pärast pandikohustuse kehtestamist.
Saab ka väita, et küllap suureneb maksulaekumine tegelikult rohkem, sest laenuks maskeerituna on ettevõtted Eestist välja viinud sadade miljonite eurode suuruseid summasid. Ehk hakkavad nad nüüd kasumit dividendina välja võtma ja sellelt tulumaksu maksma. Rahandusministeerium hindab potentsiaalselt probleemsete laenude jäägiks 800 miljonit eurot. Kui see summa dividendiks ümber klassifitseerida, tuleks äriühingutel maksta 200 miljonit eurot tulumaksu.
Kuid panditulumaksul on ka teine pool, mida rahandusministeerium ei taha arvestada. Kontserni piires antavad laenud ei ole ju alati maksupetturlus, vaid sagedamini täiesti ausa äritegevuse osa. Tööandjate keskliit juhib näiteks tähelepanu, et Eesti 100 suuremast maksumaksjast tervelt 94 olid 2016. aastal kontsernid. Neile tähendaks uus maks mõningast lisakoormat isegi juhul, kui tõeks osutub rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi kinnitus, et tavapärase majandustegevuse alla mahtuvate laenude puhul maksuküsimust ei teki. Igal juhul hakkab ju vaja minema infosüsteeme ja inimesi, kes maksuametnikele regulaarselt vastavaid andmeid ja selgitusi jagavad. Nii et bürokraatiat tuleb ettevõtetele kindlasti juurde. Mõnelegi ettevõttele võib see saada signaaliks, et targem on oma peakontor või finantskeskus Eestist mujale kolida.
Kordame veel: praegu teada oleva info põhjal on kaheldav, kas panditulumaks tooks Eesti majandusele kui tervikule kasu. Tuleb teha ulatuslikum mõjuanalüüs ja kaaluda ka alternatiive, sealhulgas traditsioonilise kasumimaksu kehtestamist.
