Juhtkiri: Paras portsjon privaatsust

Mäletate, kui suurt elevust tekitas möödunud kevadel uudis, et ühe Euroopa Liidu kohtu otsuse tõttu on Google edaspidi kohustatud eemaldama oma otsingumootorist konkreetse inimese kohta käiva „ebaadekvaatse, ebaolulise või enam mitte olulise” informatsiooni, kui inimene seda nõuab?

Juba siis oli teada, et otsus, mis andis õiguse saada unustatud, mõjutab üksnes tillukest osa privaatsuse ja andmekaitsest, olles täitmiseks ainult otsingumootoritele, mitte kõigile interneti- ja sotsiaalmeediaettevõtetele.

Peagi selgus, et isegi Google tõlgendab seda otsust päris kitsalt: otsingumootori EL-i riikide versioonidest, nagu Google.de või Google.ee, eemaldati nõutud info, kuid Google.comi kaudu lähenedes sai selle endiselt kätte. Sellele Google’i praktikale võivad täna avaldatavad EL-i andmekaitseametite juhised lõpu teha, kuid loomulikult ei saa Euroopa andmekaitsjad pärast sedagi loorberitele puhkama jääda.

Euroopa Komisjonis on praegu töös andmekaitsereformi pakett, mille eesmärk on muuta isikuandmed turvalisemalt kaitstuks. Samuti tahetakse saavutada, et USA hakkaks sealsete ettevõtete käsutuses olevaid EL-i kodanike andmeid kohtlema samamoodi kui oma kodanike andmeid – s.t keelaks nende jälgimise, v.a erandjuhtudel. Euroopa Komisjoni digivaldkonna asepresident Andrus Ansip ütleb tänases lehes, et inimesed loobuvad digiteenuseid kasutamast, kui nad pole veendunud, et teenuseosutajale antud andmeid ei kasutata nende vastu.

Kõigile meeltmööda olevaid lahendusi ei ole digitaalse privaatsuse küsimuses lihtne leida. Olenevalt kultuuriruumist ja isegi konkreetsest inimesest või olukorrast on see, mida peetakse privaatsuse rikkumiseks, väga erinev. Näiteks õigust saada unustatud ei pea sugugi kõik õigeks, arvates, et see võimaldab ühiskonnaohtlikel isikutel oma hämarat minevikku peita. Või võtke Eestis sel nädalal jutuks olnud salapärane telefoninumbrite andmebaas Whocall.info, mille kohta väljendatud arvamused ulatusid seinast seina: mõni tundis oma privaatsust sellest kõvasti häirituna, mõni üldse mitte.

Sellepärast ei tasu EL-i andmekaitsjatel üleüldiste reeglite poole püüdlemisega liiale minna. Pigem võiks vaidlusi tekitavates küsimustes rõhuda sellele, et kõik digiteenuste osutajad teavitaksid tarbijaid selgelt, kes täpselt, millist infot ja kuidas kogub ja kasutab, ning teeksid personaalsete privaatsusseadete maitsekohaseks seadmise väga lihtsaks.