Vaher peab silmas neid liiklusõnnetusi, kus inimesed pole kannatada saanud. Esimene probleem on see, et politsei- ja piirivalveamet näikse soovivat anda ära osa tööst, kuid vaevalt sooviksid nad loovutada raha, mida nad on selle töö eest siiani saanud. Nii pole päris õiglane. Seda hoolimata tõsiasjast, et tuvalisuse tagamiseks oleks ametil kindlasti raha juurde vaja.

Politsei soovib loovutada tööd, aga mitte eelarveraha, mida selle eest makstakse.

Teine probleem on juba põhimõttelisem. Järelevalve funktsioon on tavaliselt riigi oma, sest riigi asi on teenida avalikku, mitte erahuvi. Ja avalikes huvides on tõe väljaselgitamine ning reeglite täpne täitmine, erafirmad aga ei teeni üldist hüve, vaid ennekõike eraomaniku kasumit. Kui on vaidlus, siis on vaja tõendeid ja tõendite kogumine ning hindamine on ikkagi politsei uurimistoiming, mitte lihtsalt kindlustuse töö. Sel ei ole tähtsust, et inimesed pole viga saanud, vaid hoopis autod. Autod on vara ja politsei ülesanne on kaitsta nii inimeste elu kui ka vara. Liiklus on valdavalt politsei hallatav valdkond ning see pole kuidagi imelik, et nad lahendavad selles valdkonnas ka erimeelsusi.

Vaheri jutust jääb mulje, justkui oleksid inimesed, kes ei jõua liiklusõnnetuse kohta kokkuleppele, milleski süüdi ja raiskavad politsei aega. Jah, kahtlemata on sellised vaidlused ajakulukad. Tegelikult on küsimus just tõe väljaselgitamises. Vastutav osapool lihtsalt üritab vastutusest vabaks vingerdada ja sealt see viivitus tekibki. Ainus, mis vingerdaja paika paneb, on korralik tõendite koorem. Liikluskindlustuse fondi esimehel Mart Jessel on õigus, et politsei võimalused tõendite kogumiseks ja ütluste võtmiseks on tunduvalt suuremad kui kindlustusfirmadel.

On kahtlemata valdkondi, kus erasektor tegutseb tõhusamalt kui avalik võim. Kuid arvata, et see on lõppkokkuvõttes inimestele odavam, on küsitav. Keegi peab ju need kulud ikka maksma. Ja see on kodanik ja liikleja.