JUHTKIRI | Parem lubage tanklad ja poed ravimiärisse

Apteekide valdkond paistab Eestis olevat selline, mille kohta sobib USA presidendi Ronald Reagani kuulus lause: „Selles kriisis ei paku valitsus meie probleemile lahendust, vaid on ise probleem.”

On ju riik apteekide rajamist 2006. aastast mitut moodi reguleerinud, aga seisame ikka lõhkise küna ees, nagu saite lugeda eilsest Eesti Päevalehest. Pealtnäha heade kavatsustega tehtud apteegireformi – apteegiketid lagundatakse proviisoriapteekideks – tagajärjel võime 2020. aastaks saada praegusest palju konkurentsivaesema apteegituru.

Poliitikud hakkasid apteegiturgu solkima 2005. aastal, kui keskerakondlaste Marika Tuusi ja Kaarel Pürgi algatusel pandi ravimiseadusse asukohapiirang, et linnades ei tohi uut apteeki rajada olemasolevast ligemale kui kilomeeter. Samuti nõuti, et uuel apteegi oleks vähemalt 3000 potentsiaalset klienti. Eesmärk oli takistada apteekide linnadesse koondumist ja tagada nende ühtlasem üle riigi jaotumine. Paraku ei tekitanud see muudatus ega selle hilisemad lisandused maa-apteekide rajamise buumi. Need tekitasid hoopis 500-meetriste konnahüpetega soovitud asukoha (kaubanduskeskuste) poole liikuvad apteegid ja sajad riiulifirmad ravimiametis asutamisõiguste loosimisel. 2013. aastaks oli kahe suurema hulgimüüja otsese või kaudse mõju all 82% apteeke.

Selmet katsetada apteegiturul kõikvõimalikke omandit ja asukohta piiravaid reegleid võiks selle pigem vabaks lasta. Piiramist on riik edutult proovinud, suuremat vabadust mitte.

2013. aastal kuulutas riigikohus Tuusi-Pürgi täiendused põhiseadusvastaseks kui ettevõtlusvabadust põhjendamatult piiravad ja algas teine, praegune vaatus. Kasutusele võeti teine turu reguleerimise võte, mida mõnes Euroopa riigis kasutatakse – omandipiirang. Idee järgi peaks see, kui apteekides kuulub enamusosalus proviisorile ja ei saa moodustada neljast apteegist suuremat ketti, parandama ravimite kättesaadavust piirkonniti ja vabastama apteekrid vajadusest tegutseda kolmandate isikute ärihuvides. Kahjuks ei viita seni miski, et need ja mõned teisedki kenad tulemused tõesti saavutatakse. Selle asemel jääb turgu valitseva Margus Linnamäe ravimiärile konkurentsi pakkuvaid ettevõtteid hoopis vähemaks.

Selmet katsetada apteegiturul kõikvõimalikke omandit ja asukohta piiravaid reegleid võiks selle pigem vabaks lasta. Lubada toidukauplustel ja tanklatel müüa levinumaid ravimeid ning apteekidel teha kaugnõustamist, kõrvaldada takistused netiapteekide teelt. Rangemaid piiranguid on edutult proovitud, suuremat vabadust veel mitte.