Juhtkiri | Parem märka kui pärast kahetse

 (217)

Tallinna kesklinnas hirmutas inimesi kahe noaga ringi kõndinud mees
Tallinna kesklinnas hirmutas inimesi kahe noaga ringi kõndinud meesFoto: Andres Putting

Me ei pruugi kunagi lõpuni mõista, mis toimus Jaanus Käärmanni peas, kui politseinik oli sunnitud ta Vabaduse väljakul maha laskma.

Pealtvaatajate salvestatud videotest on näha, et korravalvuritel oli ootamatult nende poole sööstnud mehe tõrjumiseks mõni sekund ja otsus tulistada taandus lõpuks enesekaitsele.

Hukkunu viimased sotsiaalmeedia postitused jätavad mulje peas valitsenud pingsast segadusest, mis otsis välja­pääsu ja oleks ilmselt vajanud meedikute tähelepanu. Paraku on see tagantjäreletarkus, nagu vaimsete raskuste puhul sageli. Vaimsed häired kipuvad ühiskonnas ikka tabuteemadeks jääma ja arsti poole pöördumist takistavad sageli tugevad stigmad. Ehkki ühendused nagu ­peaasi.ee üritavad nõukogude ajast ja rasketest 1990-ndatest jäänud tühimikku jõudumööda täita, on nende abi toeks ennekõike neile, kes niigi vaimult piisavalt tugevad.

Sääraste sündmuste ennetuses on võtmesõna märkamine. Ideaalis peaksime suutma vaimset abi pakkuda juba enne, kui sõnatud appikarjed nii drastilise vormi võtavad. Vähemalt toimis ühiskonna kaitsevõrgustik ohu reaalseks muutudes korralikult.

Ka pärast kellegi enesetappu (Eestis mullu 183 juhtumit) mõtlevad mahajäänud sageli, et oli küllalt märke, mis viitasid sõnatule appikarjele, aga neid ei osatud märgata. Ega siin võluvõtmeid olegi. Mitte iga nähtavalt katkine inimene ei lähe enda või teiste kallale. Ja mitte igaühe puhul, kes läheb, pole sisemine stress kõrvalseisjale märgatav. Aga kui näeme, et keegi on omadega kimpus, oleks kasu sellestki, kui aitaksime tal vajaliku spetsialistini jõuda.

Samal teemal:

Positiivsema poole pealt võisime eile kogeda, et me ei ela kaugeltki atomiseerunud ja ükskõikses ühiskonnas. Kohe, kui potentsiaalselt ohtlik isik teiste silme alla sattus, sai politsei ridamisi kõnesid neiltki, kes end otseselt ohustatuna ei tundnud. Kiire teatamine on vajalik ka märksa tõsisemates, näiteks terroristiga seotud olukordades.

Ühtlasi näitas inimeste reaktsioon, kuivõrd usaldatakse meie politseid. Ja eile korravalvurid ka õigustasid seda. Kindlasti on elu võtmine tulistama pidanud politseinikule raske ja parem olnuks, kui seda poleks pidanud tegema. Vaimselt haige inimene ei peaks ju lõpetama surnu­kuuris, vaid leidma ravi psühhiaatrite hoole all.

Vahest on õigus neil, kes soovitavad politseil sellistes olukordades vähem surmavaid elektrišokirelvi kasutada. Tegemist on siiski väga tundliku teemaga, mida ei peaks arutama üldise jahmatuse õhkkonnas.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare