Varasematel valimistel on vastaste „Savisaare tapmise kampaaniad” Keskerakonnale pigem kasu toonud, innustades Savisaare poolehoidjaid hääletama tulema. Näiteks mulluste kohalike valimiste Tallinna tulemusi võib nimetada lausa Savisaare triumfiks, sest vastaspool, kellele pärast e-hääletust paistis väike lootusekiir, sai lõpuks kindlamalt lüüa kui eelmisel korral. Kuigi triumfist on möödas kõigest pool aastat, ei ole aeg enam endine. On kolm põhjust, miks Keskerakond võib Euroopa Parlamendi ja 2015. aasta riigikogu valimistes pettuda.

Esimene on see, et erinevalt kohalikest valimistest saavad europarlamendi valimistel hääletada ainult EL-i kodanikud. Seega mittekodanikele, kelle hulgas on Savisaarel palju toetajaid, Keskerakond neil valimistel loota ei saa. Keskerakonnal on varem piisanud tugeva tulemuse saamiseks ka kodanike häältest, kuid mitte riigis võimule viivalt tugeva tulemuse tegemiseks.

Teiseks, parteikaaslaste truudus Savisaarele paistab praegu olevat ebalevam kui eales varem. Põhjus on nii Ukraina küsimus kui ka nägemine, kuidas noored poliitikud konkureerivates erakondades karjääri teevad, samal ajal kui keskerakondlased peavad oma juhi raske iseloomu tõttu opositsiooni- ja munitsipaalpoliitikaga piirduma. Paljude nimekamate keskerakondlaste ees seisavad tähtsad moraalsed ja pragmaatilised valikud.

Kolmandaks, Savisaare jõud raugeb aegamisi. Laupäeval Keskerakonna valimiskonverentsil peetud kõnes väitis ta küll, et „olen seni hakkama saanud ja saan ka edaspidi”, aga tegelikult ei õhkunud jõudu ei tema olekust ega ka sõnadest. See oli segaste sõnumitega kõne, millest tavatult suur osa oli pühendatud nn sisevaenlaste probleemile.

Savisaar ütles, et teda vaevab süütunne nende pärast, kes Brüsselis värvi vahetasid, ja nende pärast, kes on siin Eestis parteid lõhkunud. Tema parim viis erakonnast tükkide eemaldumist vältida ja oma poliitiline karjäär soliidselt lõpetada oleks Brüsselisse suundumine.