Juhtkiri | Pärjatud teatri kaksikmoraal
„Oleks muidugi erakordselt intrigeeriv, kui Ojasoole määrataks just praegu mõni ülimalt oluline rahvusvaheline teatripreemia,” kommenteeris kirjanik Andrus Kivirähk möödunud suvel Teater NO99 juhi Tiit Ojasoo vägivallatsemise skandaali. „Mis siis juhtuks? Kas moraalse kapitali kõver, mis praegu on langenud pankrotti tähistava jooneni, sööstaks taas kõrgustesse?”
Saame näha. On ju Ojasoo ja Ene-Liis Semperi paar võimsalt tagasi. Äsja pälvis NO99 teatrimaailma Oscari, preemia Europe Prize New Theatrical Realities. Pärast ligi aastast puhkust Balil annavad lavastajad enesekindlalt intervjuusid ja teevad plaane teatri „viimaseks kolmandikuks”, nagu nad kinnitasid usutluses Eesti Ekspressile.
NO99-t on sageli nimetatud Eesti ühiskonna moraalseks majakaks. Nende satiirilised suurlavastused – näiteks „Ühtne Eesti suurkogu” ja „Reformierakonna juhatuse koosolek” – kõnetasid rahvast ajal, kui pidepunkt poliitika ja reaalsuse vahel kaduma kippus. Nad torkasid, olid valusalt naljakad ja mis peamine: panid mõtlema poliittehnoloogiate, kahepalgelisuse ja uuema aja kõnepruuki kasutades „alternatiivsete faktide” üle.
Seda jahmatavam oli möödunud suvel lugeda, et Ojasoo sai hakkama teoga, mille ebamoraalsusele pole vaja isegi satiiri kaudu tähelepanu juhtida. Ojasoo lõi talle alluvat naiskolleegi. Korduvalt. Juhtum päädis kokkuleppega ja teatrijuhid oleksid tahtnud kõik kiiresti unustada.
Unustada tahtnuks ka ühiskonna suur osa, mis toetas arusaama, et kui tegemist on nii andeka inimesega, ei peaks teatri toonase juhi „nõiajahiga” kaasa minema. Vägivallatseja taunimise asemel hakati otsima ohvri põhjustatud motiive ja rünnati sõnumitoojat ehk ajakirjandust. Hea näide oli NO99 töötajate kollektiivne kiri Ojasoo, aga mitte tema käest peksa saanud ohvri toetuseks. Kui kollektiiv olnuks inimene, võinuks öelda, et ta elab läbi aktiivse eituse faasi ega soovi juhtunut omaks võtta. Siiralt mõjuvast andeks palumisest rääkimata.
Nagu võime praegu järeldada, pole ühiskonna varjukülgi terava kriitikaga torkivad teatrijuhid sugugi sama osavad andma moraalseid hinnanguid omaenda tegevusele. Võiks ju oodata, et nii andekas kollektiiv suudab olla omaenda minast kõrgemal ja pakkuda teravat pilku ka eneseanalüüsi vallas. Selle asemel võime Eesti Ekspressi intervjuust lugeda üsna üleolevat tõlgendust: „Igale üleastumisele võiks järgneda mahalaskmine kohapeal – saaksime oma rahva viimaks puhtaks.”
Võib-olla vaatab niisugustest ütlustest mitte väga kõvera peeglina vastu ka laiem ühiskondlik moraal. Ainest sügavamaks enesesse süüvimiseks on. Miks ei võiks tulla NO99 viimane etendus teatrist endast – samasuguse ausa satiiriga, nagu nad kõiki teisi puurivad?