Probleem on laiem kui kõnealune Viimsi juhtum. Päris paljudel linnadel ja valdadel on ohtralt allüksusi, äriühinguid ja sihtasutusi, mille töötajate sekka on poliitikutel üsna lihtne oma soosikuid või sõltlasi peita. Kõige enam torkab sellega silma Eesti suurim linn Tallinn, aga see ei tähenda, et pealinnast väiksemad omavalitsused oleksid toiduahelapoliitikast puhtad. Kui vallal või linnal on ressursse, mida omadele jagada, siis leidub ka jagajaid – Viimsi põhjal saab öelda, et erakondlik kuuluvus või koalitsiooni koosseis pole takistus.

Probleem on palju laiem kui eilses lehes kirjeldatud Viimsi juhtum. Riigi raha eest toiduahelaid luua ei häbene enam peaaegu ükski poliitiline jõud.

Toiduahelate täpset mastaapi on raske hinnata. Kaudne tõestus, et kohalikud poliitikud ei häbene kohalikest eelarvetest endale rohkem raha võtta, oli mullusügiseste valimiste järgne aeg. Volikogud määrasid paljudele ametist lahkuvatele linna- ja vallajuhtidele kopsakaid preemiaid hoolimata töötulemustest või lahkumishüvitisi sõltumata sellest, et sisuliselt jätkas inimene pärast uue volikogu valimisi tööd endises ametis. Paljudes kohtades tõsteti uljalt ka omavalitsusjuhtide palkasid – hindamata, kas tõus on töö mahu ja vastutuse kasvuga proportsioonis.

Lisame omavalitsuste ülepaisutatud palgakulule linna- ja vallameedia kulud. Need pälvivad jällegi kõige enam kriitilist tähelepanu Tallinnas, aga nagu eelmisel kolmapäeval Eesti Päevalehest lugeda saite, tegutsevad mujalgi kohalikud võimud pealinna stiilis. See tähendab, et vallameediat kasutatakse võimul oleva poliitilise jõu enesekiituse vahendi ja reklaamikanalina.

Poliitilist võimu ennekõike enese ja oma poolehoidjate hüvanguks kasutada oli nõukogude ajale iseloomulik joon. See ei ole kunagi täiesti ära kadunud, aga mõnda aega pärast iseseisvuse taastamist vähemalt häbeneti kõike nõukogulikku. Kahjuks hakkab see piiraja kaduma, riigi raha eest toiduahelaid luua ei häbene enam peaaegu ükski poliitiline jõud.