Peaminister Taavi Rõivase välja käidud veksli, et teisedki erakonnad võivad huvi korral Ämaris filmida, muutis Mikseri juhis küll tühiseks, aga kaitseväe päästis see veelgi rumalamasse olukorda sattumast. Näiteks eelmistel riigikogu valimistel kandideeris üheksa erakonda ja 32 üksikkandidaati. See olnuks kaitseväele tobe lisakoormus ja turvarisk, kui säärane seltskond – igast erakonnast ehk paar-kolm inimest ja mõnikümmend üksikkandidaati – hakanuks peaministri lapsiku hädaõigustuse tõttu nõudma kaitseväe objektidel reklaamfotode ja -filmide tegemise võimalust.

Peaminister tuleb praegu loost välja nagu püüdmatult õunaraksus käinud nobe poiss. Selleks ajaks, kui valvur ärkas, oli tema juba õunu täis taskutega aiast väljas. Aeglasemad poisid jäid aga õunteta. Võib vaielda, kas võrrelda noorukese peaministri valimisreklaami lugu kõigest poisikeste õunaraksus käimisega või võtta seda kui märki, et Reformierakond kujuneb Eesti demokraatiale üha suuremaks ohuks.

Kaitsevägi leiab, et kuna teleklippi filmides ei rikutud ühtegi seadust, pole neil põhjust ka filmimise asjaolusid uurida. Olgu pealegi nii. Kaitseväest süüdlase leidmine ei peagi kõnealusel juhul olema peamine eesmärk, kui õppetund on saadud ja meelde jäetud. Küll aga ei saa rahule jääda sellega, et Reformierakonna kampaaniameistrid ja peaminister, kelleta skandaali poleks sündinudki, teevad näo, et nemad tegid kõik õigesti, ja lasevad oma keedetud halba suppi kaitseväel üksi helpida.

Peaminister, kes siiralt Eesti kaitsevõimet parandada tahab, hoiduks kaitseväe mainet rikkuda võivast käitumisest. Demokraatlikes riikides on tavaks, et armee ei toeta religioosseid organisatsioone, ideoloogilisi liikumisi ega poliitilisi kampaaniaid või organisatsioone. See, et võimupartei Eestis teistsuguste tavade juurutamist katsetab, ei kõlba kusagile.