JUHTKIRI | Peata ise hinnaralli, säästa parem
Inglise rahvatarkus kuulutab: „Ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda.” See ei tähenda põrmugi, nagu oleks mõttekas osta üksnes kallist. Eriti praegusel tugeva majanduskasvu ajal võib liiga lõtv oma rahasse suhtumine hiljem valusalt kätte maksta.
Eile kujunesid Delfi ja Eesti Päevalehe lugejate seas tõelisteks hittideks kaks lugu, mis põhimõtteliselt rääkisid samast asjast. Kalatööstuse PRFoods juht Indrek Kasela väljendas portaalile Geenius imestust, miks on Eesti inimene valmis ostma nii kolmeeurost kohvi kui ka Londoni hinnaga võileiba. „Alkoralli kuningaks” tituleeritud Einar Visnapuu pööritas Maalehes sama uskumatult silmi Eesti kaupmeeste hinnalisa pärast.
Mitu tunnust annavad märku, et inimloomus pole viimasest majanduskrahhist saadik põhimõtteliselt muutunud. Tüüpilisele mulli kerkimisele viitab näiteks hiljuti ilmsiks tulnud suundumus, et mõned kinnisvaramaaklerid püüavad võltsbroneeringutega kunstlikult üles kütta huvi väheatraktiivsete korterite vastu. Niisugused spekulatiivsed märgid on üheks indikaatoriks, et enda tulude-kulude suhtele tõsiselt otsa vaadata.
Muidugi pole midagi ebaloomulikku selles, kui äsja kõrgemat palka saama hakanud või kõrgema palgaga töökohale läinud inimene üritab kõigepealt tõsta ka enda elatustaset. Miks muidu üldse edasi pürgida? Edasi läheb aga keerulisemaks. Üks asi on kolida väga kitsukestest oludest suuremasse korterisse (ja võib-olla jätta vana pensionisambaks). Teine asi on osta vana auto asemele lihtsalt uhkem ja kallim. Üks asi on kulutada kogu lisasissetulek restoranidele, mis ei pruugi küsitavat hinda üldse väärida. Teine asi on hakata kallimalt, aga see-eest tervislikumalt toituma.
Vanade ja jõukate Euroopa riikide elanikud imestavad sageli, kui kergekäeliselt Ida-Euroopast tulijad poes hindu vaatamata oma rahakotiraudu avavad. Paljugi nende maade kogutud kapitalist on tulnud muu hulgas oskusest rahaga mõistlikult ümber käia ja seda säästa.
Ennekõike kimbutab Eestit ootuste inflatsioon, nagu Kasela seda nimetas. Inimlikult mõistetav. Ent samuti, nagu ootame oma riigilt, et heal ajal kogutaks liigse kulutamise asemel reserve, peaksime oma kulutusi kriitiliselt analüüsima ka me ise. Selles pole midagi halba, kui mõni liiga ahne kaubitseja dieedile pannakse. Tulevikus lõikate praegusest mõistlikust kulutamisest kasu mõlemad.
