Juhtkiri | Peavalu ei ravita pruuni katkuga

Kes arvas, et tema silmad on poliitikas juba kõike näinud, võiks nüüd end korraks näpistada. Pikaaegne valitsuspartei, nime järgi liberaalne Reformierakond annab juba mitme kuu vältel märku, et on valmis minema pärast valimisi koalitsiooni Eestimaa Konservatiivse Rahvaerakonnaga (EKRE).

Esialgu käib jutt Tallinnast, mille linnapeakandidaat Kristen Michal kinnitas veel neljapäeval TV3 saates „Kolmeraudne”, et Reformierakond pole koostöövalmidust kunagi varjanudki. Sestpeale on kõrged parteilased järjest rõhutanud seisukohta, et kuradit on ennegi aetud välja peltsebuliga, nagu ütleb näiteks endine rahandusminister Jürgen Ligi.

Muidugi pole selles midagi eriskummalist, kui Reformierakond kaua hoitud võimu tagasi igatseb. Aga kuskil on piir, kus machiavellilikud sobingud seavad otsesesse ohtu nii Eesti demokraatia kui ka meie maine oma liitlaste seas.

Proovigem näiteks mõttemängu, kus algul „kuradi väljaajamiseks” kampa võetud erakonna esindajad kuuluvad pärast parlamendivalimisi ka valitsusse. Näiteks fotol natsitervitusega poseeriv Viimsi kandidaat Karl Songisepp. Või uus Wunderkind Knut Thor Kaur, kes eitab avalikult holokausti. Või Jaak Madison, kes usub, et mustanahalisi võib peksta küll, kui nad just USA mundrit ei kanna. Tegelikult piisab ka sellest, kui valitsusse kuuluvad erakonna juhid, kes pole mitte ainsalgi nimetatud korral oma parteikaaslasi hukka mõistnud. Milline Saksa valitsuse liige on näiteks valmis andma kätt Eesti poliitikule, kes ülistab Hitleri Saksamaa majanduspoliitikat?

Sõlmides liidu EKRE-ga, näitaks Reformierakond, kui tühiseks ta peab Eesti mainet oma võimuambitsioonide kõrval.

Pigem võib oodata, et Eesti peal proovitakse samasugust diplomaatilist boikotti, mida koges 2000. aastal parempopulistliku Vabaduspartei kaasanud Austria. Tõsi, eks ole demokraatlike väärtustega kimpus ka mõnigi teine liikmesriik. Ent ei Poola ega Ungari juhtkond luba endale natside poliitika avalikku ülistamist.

Paar aastat tagasi suurenes paremäärmuslaste toetus tõesti kogu Euroopas. Ometi on sõjajärgne nn sanitaarkoridor nende valitsuskoalitsioonidesse kaasamise ees üldjoontes vastu pidanud. Kui Reformierakond tahab siin olla esimene kivi, mis järele annab, siis näitab ta, kui tühiseks peab ta Eesti mainet oma võimuambitsioonide kõrval. Hea seegi, et nende künism nüüd selgelt välja tuli.