Kuna nüüdne luureskandaal on suuresti ka küberkaitset puudutav küsimus, oleks IT-visionääriks pürgival president Toomas Hendrik Ilvesel põhjust sel teemal sõna võtta hoolimata asjaolust, et ta ise ilmselt ei kuulu nende maailma liidrite hulka, kelle järele USA riiklik julgeolekuagentuur (NSA) erilise huviga nuhkis. Aga Ilves vaikib.

Vaikimisest oluliselt sõnakam ei ole olnud ka välisminister Urmas Paeti reaktsioon. „Eesti ja kogu Euroopa Liit väärtustab partnerlust USA-ga, mille alus on vastastikune austus ja usaldus, ka salateenistuste omavahelise koostöö osas,” kommenteeris Paet luureskandaali ülemöödunud nädalal Delfile.

Välispoliitilistes küsimustes, millesse on Euroopa riikide kõrval segatud ka Ameerika Ühendriigid, on Eesti seni olnud väga Ameerika-truu. Seesama truudus lööb välja ka luureskandaalisse suhtumises. Ent kas poleks aeg-ajalt põhjust väljendada solidaarsust ka teiste liitlastega peale USA? Sugugi alati pole USA tingimusteta toetamine õigeks osutunud – näiteks Iraagi sõja küsimuses.

Iraagi sõja puhul väärib muide märkimist, et USA valeotsuste üks põhjus oli liigne tuginemine elektrooniliselt ja pealtkuulamise teel kogutud infole, mida luureanalüütikud ei suutnud õieti konteksti seada. Ometigi on sama suund – milleks otsida nõela heinakuhjast, kui meil on tehnoloogiliselt võimalik võtta terve heinakuhi – hakanud USA luuretöös veelgi rohkem tooni andma. Isegi kui võtta eetiliselt vaieldav seisukoht, et eesmärk pühendab abinõu, jääb õhku küsimus, kas ulatuslik kõigi järele luuramine on tegelikult üldse efektiivne.

Luure ja spionaaž on mõistetavatel põhjustel teema, millest ametiisikud üldjuhul vaikivad. Kuid praegu on Edward Snowdeni paljastuste tõttu eriolukord, kus salateemad on päevavalguse kätte tiritud. Riigil, mis on nimetanud enda jaoks olulisteks teemadeks internetivabadust ja küberturvalisust, peab luureskandaali kohta olema selgem ja iseseisvam seisukoht kui praegune vaikimine või ümar diplomaatiline jutt.