Aga mis lipud oleksid pidanud seal siis lehvima? Venekeelset telekanalit alustav Eesti riik seisab silmitsi tõsiasjaga, et kümnetel tuhandetel pole siinsele infosfäärile isegi ligipääsu, sest telekanalid toob nende koju piiritagune või illegaalne operaator. Venemaa tegutseb samal ajal sihiteadlikult nendega ühise narratiivi loomise nimel. Selles on omal kohal nii ajaloos erilise staatusega vene rahvas, lääneriikide vandenõu Venemaa sissepiiramiseks kui ka rahvuse reeturid ehk need, kes „omad” raskel hetkel maha jätavad.

Aga kui riik ja rahvus põimuvad ühte, pole ju imelik seegi, kui keegi uhkeldab oma kuuluvusvajadusele vastavate sümbolitega. Pidu on, rõõmu tahaks väljendada, sinimustvalgega ei seo miski, kuid Kremli kohal lehviv lipp juba kõnetab. Parimal juhul nagu äraspidine variant Vello Salumetsa laulusõnadest „… ja oma rahvaga mul meeldib olla koos”.
Parim ravim on praegu seesama, mis ärksamaid inimesi Venemaalt meile elama meelitab.
Paraku on sümbolite puhul halb see, et nende tähendused võivad kiiresti muutuda. Näiteks moskvalased kandsid mõned aastad tagasi Georgi linti valdavalt igasuguse tagamõtteta. See riideriba sümboliseeris leina ja sõjas hukkunud kaasmaalasi. Eestis kujunes lindist pronksiöö ajal nii vastuhaku kui ka identiteedi rõhutamise sümbol. Nüüd on koloraadomardika värvid Vene telekanalites vohava võltsreaalsuse ja revanšismivaimustuse tõttu ka naabermaal hoopis uue tähenduse omandanud.

Sestap ei maksa agressiivse riigi ideoloogiaarsenali sümbolitesse Eesti pealinnas kergekäeliselt suhtuda. Õigusriigina saab nende vastu vähe teha. Kõige vastutöötavam oleks mingeid värvikombinatsioone keelata. Siis muutuks ka kõige puhtameelsema lipulehvitaja peomeeleolu teadlikuks vastuhakuks.

Parima ravimina saame pakkuda sama, mis ärksamaid inimesi Venemaalt praegu meile meelitab: toimivaid seadusi, õiglast riiki ja sallivat ühiskonda. Tallinn aga ei pruugiks saata välja signaale, et putinliku Venemaa sümbolid on linna üritustel teretulnud.