Eesti Päevaleht ei visanda siin mingit pahatahtlikku stsenaariumi. Hirm, et rongiuksest üldse sisse ei pääse, on Tallinna lähivaldade elanikel tõeline. Lisagem siia need, kelle peatustest uued rongid optimeeritud graafikute tõttu mööda sõidavad. Siis pole ime, kui osa inimesi peab nentima, et tuleb taas ühissõiduk auto vastu vahetada. Kallim küll ja ummikud nörritavad, aga vabatahtlikult nad end Partsi trammiks nimetatud sardiinikarpi ei topi.

Kas omanimelise veeremi vähendatud koosseisus liinidele saatnud majandusminister Juhan Parts ikka kujutab ette, kui kaua läheb aega, et kaotatud sõitjad uuesti rongile meelitada? Vaevalt. Mis sellest, et tema ministeeriumi koostatud transpordi arengukava projektist leiab ilusaid unistusi. Unistusi sellest, et rongikasutajate hulk suureneb kuue aasta jooksul kaks korda, ja kõlavaid sõnu „regionaalsest tasakaalustatusest” ja „aegruumiliste vahemaade” vähendamisest.

Tänasest lehest võite lugeda kahe asjatundja arvamust. Transporditeadlase Hannes Lutsu ja Edelaraudtee juhi Alar Pinseli oma. Mõlema jutust karjub vastu tõdemus, et ekspertarvamusi ignoreeriti. Rongiliikluse riigistamisse suhtuti kui ministri poliitiliste ambitsioonide lahendamisse, mida iseloomustavad suurepäraselt ametnike selgitused stiilis „Raplast Tallinnani ongi normaalne püsti seista”. Jutud sellest, kuidas nüüd saab sama raha eest poole rohkem väljumisi, mõjuvad sama veenvalt kui Nõukogude aparatšikute kirjeldused plaaniületamistest kommunismirindel.

Parts on proovinud transpordivallas kätt varemgi, mattes Estonian Airi päästmisse kümneid miljoneid eurosid. Järgmisena on tal sihikul parvlaevad. Ministrit tuleks parvlaevadest vähemalt senikaua eemal hoida, kuni ta suudab tõestada, et Eestis ei tähenda raudtee algus mõistuse lõppu. Üldse võiks seniseid kogemusi arvestades transpordivaldkonnaga keegi teine tegeleda. Natuke väiksema aktiivsuse, aga suurema ettenägemisvõimega. Erafirmas vaataks Elroni juht täna juba lõpparvega tõtt.