Juhtkiri: Piinamine Eesti koolis

Vaadake ometi, mis toimub, kirjutati üleeile Delfi vene toimetusele, juures link, mis juhatas YouTube’i postitatud videole. Videol oli näha nuttev koolitüdruk, keda klassikaaslased lõid, juustest kiskusid ja põlvili surusid.

Eilseks oli politsei alustanud juhtunu kohta menetlust karistusseadustiku piinamise paragrahvi alusel. Kooli sõitsid kohale ka haridusministeeriumi töötajad, et rääkida koolijuhiga.

See, et politsei ja ministeerium nii kiiresti asjale reageerisid, on hea. Kuid teisalt ajendab juhtunu meid küsima: mis ometi on Eesti ühiskonnas ja koolis valesti, et sellised juhtumid aset leiavad? Kuidas neid ära hoida?

Kõnealune piinamine leidis aset ühes erivajadustega laste koolis, kus õpib vaimupuudega lapsi üle Eesti. Kuid nagu osutavad uuringud, on koolivägivald levinud ka paljudes tavakoolides. Viie aasta tagustest Põhja prefektuuri andmetest nähtub, et ligi kolmveerand Tallinna kooliõpilasi on koolis vägivallatsemist näinud ja viiendik seda ise kogenud. Kõnekas on seegi, et ehkki rahvusvaheline PISA haridusuuring näitab, et Eesti õpilased on teadmiste poolest Euroopa parimate killast, on siin nn koolimeeldivus ehk õpilaste rahulolu koolielu ja -keskkonnaga teiste EL-i noortega võrreldes väga väike.

Nagu võib lugeda politsei infolehelt, langevad kiusamise ohvriks need, kes ei löö vastu, õpivad paremini või halvemini kui teised, on paksemad, pikemad, lühemad, aeglasemad või vaesemad kui enamik. Koolivägivald on tõsine asi. Ei, see ei ole (nagu mõned elus karestunud inimesed öelda armastavad) lihtsalt elukool teel täiskasvanuks saamise poole. Koolivägivallast saadud traumad võivad olla parandamatud.

Koolivägivalla juured on sageli koduses õhkkonnas ja kasvatuses. Avalik võim ei saa tungida inimeste kodusesse ellu, kuid peab andma maksimumi, et tagada lastele avalikus ruumis ja koolis turvaline keskkond. Teadagi sõltub palju õpetajatest: kas nad oskavad ja tahavad märgata? Kas neile on õpetatud, kuidas talitada juhul, kui nad näevad mõnede õpilaste tõrjumist? Ja koolidirektor on see, kes laste turvalisuse eest sõna otseses mõttes vastutab.

Koolivägivald on kuritegu. Ja kes seda tunnistab, ilma et sekkuks – olgu selleks õpetaja, vägivaldse lapse vanem, kes asjale ei reageeri, või kaasõpilased –, on samuti moraalselt vastutav.

Eelmine õiguskantsler Allar Jõks ja haridusminister Tõnis Lukas ei pidanud koolivägivalda teemaks, millest mööda vaadata. Sellega tuleb tegeleda ka praegu.

Ükski ema ei sünnita last maailma selleks, et ta kannataks.