Muidugi, üksikkandidaatide sõelaks on ju ainult kandidaadid ise ja seadus ei keela kriminaalkaristusega inimesel kandideerida. Savisaare ja Tegusa Tallinna liidu puhul on asi selge: liidult, mis läheb võimu püüdma korruptsioonitegude eest kohtu alla antud Edgar Savisaarega, ei olegi oodata kandidaatide kriminaalkaristustest suure numbri tegemist.

Kuna umbes 6% Eesti elanikke kannab kehtivat kriminaalkaristust, tuleb Tallinna näitest välja, et poliitikas on pätte, kaabakaid ja joodikuid hoopiski vähem kui elanike seas keskmiselt. Muide, purjuspäi juhtimine on kandidaatide kriminaalkaristuse kõige sagedasem põhjus. Kas poliitikud on ühiskonna peegel?

Osa erakondi ja valimisliite ei viitsi enne kandidaatide ülesseadmist neile põgusatki taustakontrolli teha.

Erakondade ja liitude juhid on varmad karistatud inimeste kandideerimist õigustama neile uue võimaluse andmisega. Osa aastate eest karistust kandnud inimesi võib tõesti olla elus uue lehekülje keeranud. Aga fakt, et nii mõnigi erakond või valimisliit polnud kandidaadi kunagistest tegudest üldse teadlik, näitab, et alati ei veenduta selles piisavalt – eriti liitudes ja erakondades, kellel kandideerida soovijate pink pole pikk. Siiski võiks selles veenduda, sest guugeldada peaks oskama igaüks ning raske pole ka karistusregistrit ja kohtulahendite andmebaasi kontrollida. Siis jääksid parteijuhtidel ära piinlikud olukorrad, kus tahaks mainet rikkuvast kandidaadist loobuda, kuid enam ei saa – nimekiri on esitatud.

Valijad, olge valvsad ja säilitage mõistus. Eestisse ei ole vaja samasugust poliitilist kultuuri nagu näiteks Indias, kus kaaluka karistuste koormaga kandidaatidel on isegi suurem tõenäosus valituks saada kui puhastel poliitikutel.