Juhtkiri: piirilepingu poliitmängud, II osa
Ja väga võimalik, et samas laadis läheb Eesti edasi ka nüüd. Toona nurjas kehtiva lepinguni jõudmise riigikogu, kes lisas ratifitseerimisdokumendile preambuli, milles mainiti 1920. aasta Tartu rahu. Venemaa hinnangul võimaldanuks Tartu rahulepingu selles kontekstis nimetamine esitada neile territoriaalseid nõudmisi.
Nüüdki on valitsuskoalitsiooni kuuluvatel Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikutel eesotsas esimees Margus Tsahknaga tekkinud mõte, et piirilepingu ratifitseerimise korral tuleks ikkagi mainida Tartu rahu. Selleks et mitte Eesti Vabariigi sünnitunnistust peenrahaks vahetada, nagu Tsahkna väidab.
Ilmselgelt nurjab see igasuguse võimaluse piirilepinguni jõuda. Vene pool võtab kõike, mis piirilepingule lisatakse, kokkulepitu rikkumisena. Ja diplomaatilises suhtluses on ka üks sõna tähtis.
Tõepoolest, kas meil on piirilepingut vaja? Kas see tagab meie julgeolekut? Oleks rumal arvata, et paber või üldse mingi kokkulepe Venemaaga iseenesest midagi tagab. Kuid mida vähem on meie suhetes ebamäärasust, seda parem. Paber koosmõjus jõustamisega tagab julgeolekut juba paremini. Ja selge piirileping annab aluse ka selge piiri kinnistamiseks.
Ei saa öelda, et piirilepingul pole üldse mingit praktilist tähtsust. See on tähtis kasvõi Eesti poliitikute peades. Just piirilepingu puudumine oli põhiline põhjendus, miks Eesti ametkonnad ei soovinud idapiiri korralikult välja ehitada. Läks vaja ühest teisest žanrist sündmust, kaitsepolitseinik Eston Kohveri röövimist 2014. aasta septembris, et mõistetaks idapiiri korraliku tähistamise tähtsust. Tähistamatus oli just piirilepingu puudumise tagajärg. Eestil oleks aeg piirilepinguga edasi liikuda ja teha seda sisepoliitilise punktimänguta.