Juhtkiri: Pingviinide paraad rikub üleva õhkkonna
Laudadel oleks värskelt suitsuahjust tulnud kala, hooaja järgi võttes Peipsi luts ja siig. Aga miks mitte ka kasvandusest äsja püütud tuur. Kõrval kesiku kaalus tervena küpsetatud vennaihu. Semiidi soost väliskülaliste tarbeks pehmeks grillitud mahlased lambakintsud. Ei puuduks ka magus hautatud hapukapsas, paradiisiõunad, igat sorti salatid. Lookas laudadel oleksid õlleankrud ja veinilähkrid ning haljas viin sätendaks pudelil sulavate jääkristallide taga. Selle rõõmsa pildi jaoks ei oleks maksudest tulnud rahast kahju.
Siis ei peaks jamama selle veidra tervitamise ja tikuvõileibadega, millega inimese õhtusööginälga niikuinii ei kustuta. Pealtnäha on vastuvõtt justkui hästi peen ja viisakas, kuid ometi puudub selles kõiges kodune soojus, mida presidendile külla tulnud rahvas võiks ju kogeda.
Viimastel aastatel on suudetud presidendi kõnele otsa korraldada suurepärased kontserdid, mis riigipea heale koolipapalikule jutule kena punkti panevad. Üleva ja asjaliku õhkkonna rikub ära tseremoonia, mida rahva hulgas pingviinide paraadiks kutsutakse. Seos linnuriigiga on väga tabav, sest mingi sulelehvitamise kujund selles kõiges on. Ainult et kaugelt kehvem kui lindude seas viljeldaval pulmatantsul, sest seal on olemas vähemalt soojätkamise vägi. Siin pole isegi seda, paljas eneseimetlus.
Soomest imporditud tseremoonia väljendab talurahva igatsust oma eliidi järele, sestap matkitaksegi haledalt aadlikultuuri vorme. Seisuse järgi oleks eestlasel õige pidutseda hoopis vaba linnakodaniku kombel. Kuidas seda tehti, võib saada aimu, kui lugeda kas või Indrek Hargla keskaegse Tallinna taustaga kriminaalromaane. Ehk siis rohke joogi, söögi ja rõõmuga.
Aadlikommete lehvitamisega on, nagu on. Kui Saksamaa Liitvabariigi saadik pole parasjagu baltlane, siis mis parunid, krahvid ja vürstid sinna presidendi juurde nüüd ikka kogunevad? Heal juhul on nad vabad kodanikud. Aga olgem ausad, nende seas on ka meie oma rehepappe ja pärisorjavoostreid, kes vabadusest tuhkagi ei tea.
