JUHTKIRI | PISA testidega enesehaletsuse vastu
Otsekui kontrastiks sellele uudisele pidasid riigikogu erakondade juhid samal päeval ETV saates „Foorum” viimase aja ühe ägedama väitluse aktuaalsetel poliitilistel teemadel. Milleski üksmeelele jõudmata, meeskondlikku probleemilahendusvalmidust demonstreerimata.
Võib öelda, et õpilased tegid hästi testi, milleks neid oli ette valmistatud, poliitikud aga näitasid oma oskusi teistsuguste reeglitega mängus. On siiski alust loota, et lapsed täiskasvanuks saades neid oskusi päris ära ei unusta. Võrreldes selle ajaga, kui koolis käisid praegused erakonnajuhid, eriti vanemad neist, tehakse praegu paljudes koolides rohkem grupitööd – aruteluringid, mitmekesi tehtavad uuringud ja ettekanded jms. Nii et ehk on praegused 15-aastased suureks saades ja poliitiku- või mõnd muud tööd tegema hakates praegustest täiskasvanutest tõesti koostöövõimelisemad (ja tulemuslikumad).
Oma osa Eesti koolilaste juba „krooniliseks” saanud PISA-edukuses võib olla ka eestlaste projektimentaliteedil: võime ennast üksikuteks pingutusteks mobiliseerida. Autoriteetses paremusjärjestuses oma õpilaste maailma parimate hulka viimine on paljudele õpetajatele päris tugev motivaator, päikesekiir keskpärase palga, aga rohke tööga argipäevas.
Ent pole põhjust arvata, et teistes riikides suhtutakse PISA testidesse kerglasemalt kui Eestis. Mõne aasta eest saatis rühm maailma haridusteadlasi OECD haridusprogrammi juhile avaliku kirja, milles nad avaldasid muret hariduse „pisastumise” pärast. See tähendab: riigid sätivad hariduspoliitikat üha rohkem üheülbaliste PISA testide järgi, mis ei arvesta kultuuri ja hariduse mitmekesisust.
Ühest küljest on PISA testide tulemused hea rohi Eestis sageli võimutseva enesehaletsuse vastu, aga teisalt peab arvestama, et tegemist on väga kitsaste mõõdikutega. Heade PISA-tulemuste saavutamisest ei tohi saada haridussüsteemi peaeesmärk.
