Politsei- ja piirivalveamet ei soovi enam teda nõustajaks. Organisatsioon, mis on eksinud ja iseenda sisekontrolli hinnangul eksimust kinni mätsinud, on otsustanud karistada isikut, kes selle esile tõi, vanglaargoos „pani kitse”. Seega ei tähtsusta politsei- ja piirivalveamet ise reegleid, mille täitmist ta teistelt nõuab, ja maksab kätte neile, kes juhtuvad sellele tähelepanu juhtima.

Kriitiliste häälte vaigistamine sobib hästi mõne diktatuuririigi politseisse. Venemaale näiteks, kus sellega ollakse juba tuimuseni harjunud. Eestisse paraku mitte.

Jutt, et politseid soovitakse hambutuks muuta, ei ole adekvaatne. Miks näidata hambaid psühholoogi peal?

Jutt, et politseid soovitakse hambutuks muuta, on ebaadekvaatne. Kas oma hambaid peab näitama tõtt rääkinud psühholoogi peal? Loomulik, et psühholoog tutvustab ühe või teise käitumise tagamaid. Ja loomulik on ka see, et psühholoog hoiab pigem nõrgemate poole, kelleks on Harku kinnipidamiskeskuse elanikud. Tugevamal poolel on tugevust niigi. Kui psühholoog nõrgemate poole ei hoia, ei usalda teda need, keda ta nõustama peaks, ja psühholoogi töö muutub vähe viljakaks.

Demokraatlikes riikides murtakse ringkaitset, salastatust ja korruptsiooni sellega, et püütakse informaatoreidkaitsta. Lastes hirmul ja vaikimisel võita, saavutame me pehkinud ja ebaausa süsteemi. Urve Kauri argumentidega võib mitte nõustuda, kuid PPA läks otsese kättemaksu teed. Psühholoogi tööandjafirmal paluti hinnata, kas ta on ületanud volitusi. See on otsene surveavaldus firmale, mis loodab ju ometi tööotsa jätkumist.

Politsei- ja piirivalveamet on astunud sammu vaikiva ajastu poole. Vigade summutamiseks tehakse uusi ja veelgi suuremaid vigu. „Kes pani kitse?” võib raevunult küsida tätoveeritud platnoi, mitte Eesti Vabariigi politsei. Juhtunut peavad kommenteerima kõrgemad politseijuhid, mitte madalama taseme ametnikud.