Link kopeeritud!

Juhtkiri: poemüüjad eesti keelest ei pääse

 (49)

Juhtkiri: poemüüjad eesti keelest ei pääse
Foto: Kristo Nurmis

Keeleinspektsioon on viimase poole aasta jooksul tabanud 111 Maxima töötajat, kelle eesti keele oskus ei vasta nõutavale tasemele. Tõsi, üksikuid juhtumeid esineb ka teistes poekettides, kuid Maxima keeleprobleem näib olevat krooniline. Seejuures on poemüüjatelt nõutav tase vaid B1 ehk mitte midagi kontimurdvat.

Teema on vastuoluline, sest ideaalis ei peaks riik eriti oma nina erasfääri pistma – kui teenindajad ikka keelt ei oska, hääletavad kliendid jalgadega ehk leiavad endale parema poe. Paraku ei toimi see praktikas piisavalt hästi, sest miks muidu on küsimus ikka veel, hoolimata aastakümnete pikkusest trahvimisest ja „jalgadega hääletamisest”, päevakorral. Saame aru ka tööandjatest, kellel on keeruline kõikidele nõuetele vastavaid töötajaid leida – mis tingib ka selle, et püsimajäämiseks pigistatakse mõnes punktis silm kinni.

Võiksime ­peale piitsaga ähvardamise rohkem präänikut pakkuda ja müüjate motivatsiooni tõsta.
Samal teemal:

Toidupood on aga koht, mida külastamata naljalt hakkama ei saa, seega on elementaarne, et müüjate keeleoskusele ei tohiks mööndusi teha. Riigikeeles peaks ostud tehtud saama, olgu see Tallinnas, Mõisakülas või (ideaalis) isegi Narvas.

Kogu selle teema juures vajab põhjalikumat analüüsi küsimus, miks ikkagi on nõnda suur hulk teenindajaid veel riigikeelega kimpus. Mõnel puhul võib selguda, et tegemist on inimesega, kes on ka muidu vähem ühiskonda lõimunud ning kelle peres on sotsiaalprobleeme, mis tal keeleküsimusega tegelemist raskendavad. Ühesõnaga – me vajame süsteemsemat ja personaalsemat lähenemist. Tööjõupuuduse tingimustes võiks pakkuda piitsa kõrval priskemat präänikut ja müüjate sisemist motivatsiooni tõsta.

Loe veel

Ühtlasi peaks Maxima oma personalipoliitika kriitilise pilguga üle vaatama, sest miskipärast on nende töötajatega oluliselt rohkem hädasid kui teiste poekettide omadega. Tunnustame seda, et Maxima on võimaldanud oma töötajatel ettevõtte kulul keelt õppida: nad saavad keeleklubides eesti keelt harjutada ning sügisest käivitub Maximas ka töökohapõhine keeleõppeprogramm. Just niimoodi, ennetavalt ning ettevõtte ja töötaja vahelises koostöös, võiksid probleemid ideaalis laheneda.

Riik omakorda võiks keeleinspektsiooni karistusasutusest kompetentsikeskuseks ümber kujundada, et asutusest saaks nii tööandjatele kui ka töötajatele eelkõige koostööpartner, kes neid nõustab ja toetab ning aitab jõuda olukorrani, kus kedagi trahvida ei tule.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare