Juhtkiri: põgeniketeema vajab kokkulepet
Olukord on väga tõsine. Euroopa piiriala riigid lausa vanguvad surve all. Eesti on siiani pagulasi endast eemal hoidnud, olgu neil surm silme ees või mitte. Mai keskel välja käidud plaan anda varjupaika üle 300 asüülitaotlejale oleks Eestile jõukohane.
Kuid Euroopa Komisjonist imbub ka märksa suuremaid, tuhandetesse ulatuvaid arve, mis tekitaks Eestile päris suuri raskusi. Nendega kaasaminek pole realistlik. Kuid arvude segadikus tuleb arvestada ka sellega, et kaugeltki mitte iga varjupaigataotlus ei leia heakskiitu. Tavapärane on rahuldada 15–20% ja ka sellisel juhul ei saa enam varjupaika, kui selle andmise põhjused on ära langenud.
Eesti saab vastu võtta ainult neid, kellele suudame pakkuda normaalseid tingimusi, ja üksnes siis, kui see ei kahjusta oluliselt meie enda toimetulekut. Kuid see, et Eesti ei saa aidata kõiki, ei tähenda, et me ei saa aidata kedagi. Mõnesaja aitamine on ja peab olema täiesti jõukohane. Peame oma võimeid täpselt hindama ja pagulasi vastu võtma nii, et nad ei jääks ripakile. Seda enam, et näiteks Kreeka ja Itaalia on tõesti keerulises olukorras. Eesti on teiste rahvusvaheliste kriiside lahendamises osalenud ega saa ka seekord viilida. Kuid saame aidata jõukohases mahus.
Poliitiline kokkulepe ei tohiks kaasa minna kohati ksenofoobse populismiga, kus kõiki pagulasi soovitakse logelejateks ja kriminaalideks ristida. Ka eestlased on kunagi olnud sõjapõgenikud ja Esimese maailmasõja ajal võtnud vastu lätlastest sõjapõgenikke. See kogemus ei tohiks meile võõras olla. Tuleb üksnes loota, et eesti rahvas ei pea kunagi sõjaohu eest põgenedes kelleltki abi paluma. Kuid igaüks, kes kavatseb kriisiseisus Eestist lahkuda, võiks mõista abivajajaid. Ja mitte ainult nemad.
On oluline, et Eesti panustaks pagulaste aitamisse eelkõige nende lähipiirkonnas, et nad ei peaks ohtlikku põgenemisteed üldse ette võtma. Miks siis vähendab Eesti kulutusi arenguabile kahe miljoni euro võrra, nagu osutasid eilses Eesti Päevalehes MTÜ Mondo esindajad?
