Kas on üldse alust oodata, et 1,3 miljoni elanikuga väikeriigil on alati mõni tippsuusataja varuks? On ikka küll.

On ikka küll. Arvestades ressurssi ja tähelepanu, mida murdmaasuusatamine tänu Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Kristina Šmigun-Vähi saavutustele tükk aega sai, võiks Eestis küll olla üles ehitatud süsteem, mis suudab pidevalt mõned MK-etappidel esikolmekümnesse sõitvad suusatajad üles kasvatada. Praegused viienda ja kuuenda kümne kohad ei ole end põhjamaaks pidava maa väärilised. Umbes samal tasemel sõidavad ka näiteks Läti ja Leedu üksikud suusatajad, kuigi meie lõunanaabritel pole kunagi olnud suure suusariigi ambitsiooni ega sama suuri suusatraditsioone.

Suusaliidu ja hulka tippsuusatajaid ühendava Team Haanja pingelised suhted ei lihtsusta heade tulemuste saavutamist. Aga tüli juured peituvad siiski suusatajate viimaste aastate krooniliselt halbades tulemustes, mitte vastupidi. Tõtt öelda on huvitav, et meie vanemad esisuusatajad üldse leiavad motivatsiooni profisportlasena edasi ponnistada – tulemusi, mille üle nad ise (rääkimata publikust) rõõmu saaksid tunda, ei ole ammu näidatud. Samal ajal ei saa Otepää MK-etapi tulemuste valguses ka üheselt soovitada, et vanemad tegijad tuleb vägisi erru saata ja vabaneva ressursiga rohkem noori sõitjaid toetada. Otepää MK oli noorematele suusatajatele hea võimalus Aivar Rehemaale, Karel Tammjärvele ja Algo Kärbile koht kätte näidata, aga noored ei suutnud seda.