Juhtkiri: põlevkivi taandub. Fosforiit ahvatleb

„Ida-Virumaa on muutunud piirkonnaks, kus inimesed leiavad tööd ja eneseteostuse võimalusi. Maakonna palgatase ületab Eesti keskmist. Trööstitu tööstuspiirkond on täielikult muutunud,” visandab Ida-Viru maavanem Andres Noormägi maakonna arengukavas visiooni 2060. aastast.

Lähtudes kliimamuutuse kõige üldisematest mõjudest on sel kaugel visioonil võimalik tõeks saada olenemata sellest, mida teevad praegused Eesti juhid. Sest nagu kahe nädala eest kirjutas meie lehes keskkonnasotsioloog Kati Orru, võib Eesti tulevikus osutuda üheks turvalisemaks regiooniks, kuhu inimesed keskkonnaprobleemidest rohkem räsitud piirkondadest elama ihkavad tulla.

Paraku on Ida-Virumaal vaja üle elada ka lähemad paarkümmend aastat, kui ta veel uue kliimaparadiisi osa pole, vaid peab vaeva nägema põlevkivimajanduse ümberkorraldamisega. Õigemini jätkuva ümberkorraldamisega, sest see on toimunud 1990-ndate algusest saadik: tollal töötas põlevkivikaevandustes 10 000 kaevurit, praegu 2500. Kliimapoliitika kasvava surve tõttu jääb töökohti kaevandustes edaspidi ilmselt veelgi vähemaks. Väga suuri või püsivaid lootusi ei tasu panna ka sellele, et elektrijaamade põlevkivinõudluse vähenemise korvab õlitööstuse nõudluse kasv. Praegune aeg, kus õlitööstus on madala naftahinna tõttu hädas, võib küll mõneks ajaks sama ootamatult läbi saada, kui algas, aga pikas perspektiivis on maailm võtnud suuna fossiilkütuste, sh põlevkiviõli kasutamise vähendamise poole. Ida-Virumaa lähemate aastakümnete väljavaade on kehv, kui piirkonna majandust ei mitmekesistata.