Juhtkiri: politseimaja omanik ei või olla tundmatu

Hiljuti möödus kümme aastat sellest, kui politsei- ja piirivalveamet kolis nüüdsesse asukohta, Kalevi endise kommivabriku hoonesse.

Juba 2005.–2006. aastal oli päevakorras küsimus, kas pikaajalise üürilepingu sõlmimise asemel polnuks riigil targem politseimaja ehitada. Riigikontrolli tollane analüüs andis 20 aastaks sõlmitud üürilepingule hävitava hinnangu. Paljudele punase rätikuna mõjuv Oliver Kruuda ja ta äripartner Mati Tusov müüsid hoone varsti kõigiti viisaka Catella Real Estate’i investeerimisfondile Focus Nordic Cities ning tänu sellele vajus kõneaine aegamisi unustusse.

Ent tänavu on politseimaja omanik vahetunud kaks korda. Viimase omanikuvahetuse tõttu on jälle põhjust küsida, kas riigil on politsei- ja piirivalveametile peahoonet tõesti mõistlik ja õige üürida. Seekord pole rõhuasetus niivõrd rahalisel kasul või kahjul, kuivõrd julgeolekul. Nimelt pole midagi teada investorist, kellele vaheomanik OÜ Pärnu Maantee 139 hoone müüs.

Politsei- ja piirivalveamet ei ole tavaline üürnik. Tema peahoone ei tohiks kuuluda anonüümsele omanikule.

Seega kõlab OÜ Pärnu Maantee 139 enamusosaniku Jaanus Otsa kiidulaul uue omaniku kohta kui absurdihuumor. „Kui rahvusvahelised tegijad leiavad Eesti üles, näitab see teatud mõttes usku Eesti riigi ja majanduse arengusse laiemalt,” kiitis Otsa. Mingist tegijast ja usu süstimisest pole põhjust rääkida, kui Suur Investor ennast riiulifirmade taha peidab.

Siseministeerium suhtleb kinnistu omanikuvahetuse küsimuses avalikkusega täiesti küündimatult. Eile õhtuks polnud ministeerium andnud ühtegi konkreetset selgitust. Siseminister Hanno Pevkur, kelle meie ajakirjanik tabas pärast valitsuse pressikonverentsi, veeretas üldist juttu stiilis „küllap kõik on hästi”. Tekib kahtlus, et tegelikult ei ole Pevkuri alluvad üldse mõelnud säärase omanikuvahetusega kaasneda võivatele riskidele.

Politseihoone haldamine jääb senise haldaja Colonna Kinnisvara hooleks, uus omanik on eeldatavasti ainult finantstulu peal väljas ja rendilepingu tingimused ei muutu. Tavalise üürniku unelevat rahulolu võiks sellisel juhul isegi mõista. Kuid politsei- ja piirivalveamet ei ole tavaline üürnik. Tema kui riigi sisejulgeoleku eest vastutav asutus peaks rohkem kahtlustama ja riske vältima.

Kui riigil pole võimalik sõna sekka öelda, kellele võib politsei- ja piirivalveameti hoone müüa ning kui palju infot peaks see omanik enda kohta avaldama, on sõlmitud ka riigi julgeoleku seisukohast kehv leping.