Tänavust raskete liiklusõnnetuste arvu kasvu on peale palava ilma seletatud ka juhusega. Näiteks liiklusjurist Indrek Sirk ütles hiljuti, et see, kas inimene saab raskelt vigastada või surma, on väga sageli juhuse küsimus. Tema väidet toetab tõsiasi, et liiklusõnnetuste üldarv ei ole erinevalt hukkunute arvust tänavu drastiliselt kasvanud. Ent seegi ei ole argument – ka Sirgu arvates – mitte millegi tegemise poolt. Liiga tihti on liiklusõnnetuste taga juhtide hoolimatus. Nõnda on olnud tänavu ja oli ka 2017. aastal, kui hukkunute arv oli rekordiliselt väike (ehk liiklejatel õnne rohkem).

Valve- ja kiiruskaameratest ei piisa. Politseinikud peavad olema praegusest nähtavamad, sest see hoiab liiklus- ja muid pätte kõige paremini vaos.

Viimastel päevadel on politseipatrullid liiklust jälginud tavapärasest rohkem. Kesklinna pätikamp on ka loodetavasti suure tähelepanu all. Kuid miks me ei näe politseipatrulle maanteedel ja tänavatel pidevalt? Miks lasti jälle ühel kambal mitmekümnepealiseks kasvada ja ennast täiesti karistamatuna tundma hakata?

Nutilahendustest – valve- ja kiiruskaameratest – on abi ainult mingi piirini ja Eestis on see piir ületatud. Kaameraid võib lisada, aga ka politseinikud peavad olema praegusest nähtavamad, sest see hoiab liiklus- ja muid pätte kõige paremini vaos ja tõstab seaduskuulekate inimeste turvatunnet. Kui patrullide lisamiseks on vaja lisaraha, siis tuleb riigil see raha leida.