Ehkki ei maksa kiirustada põuda katastroofiks kuulutama, peaks valitsusel olema eriolukorra kujul hoob, millega põllumeestele leevendust pakkuda.

Lengi mälestused kannavad rahva seas üsna levinud arusaama, et põllumehi on ajaloo jooksul ikka kimbutanud viis häda: kevad, suvi, sügis ja talv ning rahvusvaheline imperialism. Kui ajas veidi kaugemale tagasi vaadata, siis tabas Eestit 19. sajandil näljahäda iga seitsme-kaheksa aasta tagant.

Ent pildil on ka teine pool. Kliima on muutunud äärmuslikumaks. Kindlustusagentuur Swiss Re märgib, et kliima muutumise tõttu suureneb külmakahjustuste risk, sest vegetatsiooniperioodi algus nihkub järjest varasemaks, kuid kevadkülma esineb endise sagedusega. Tõenäoliselt tuleb sagedamini ette ka nii põudasid kui ka torme ja üleujutusi.

Põllupidaja võib küll mõistlikkuse piires kõiki riske hinnata, kuid päris erakorraline aasta lööb ta ikkagi jalust. Hea näide on investeering kastmissüsteemidesse. Mis tänavu mõistlik, võib tunduda järgmisel suvel juba üsna mõttetu raha kinni panekuna.

Kuni ollakse seisukohal, et põllumajandust on vaja elus hoida (ja ennast ära toita on üks Euroopa Liidu alusideid), ei saa jätta kõiki riske tootja kanda. Läti ja Leedu on juba kuulutanud välja eriolukorra, mis võimaldab põllumeestel viivitada laenumaksetega ja mitte maksta trahvi, kui nad ei suuda oma partneritele lubatud koguseid tarnida.

Eesti seadused midagi niisugust ei luba ja valitsus ei saagi teha muud kui üksnes paluda pankadelt vastutulekut. See pole mõistlik. Riigil peaks siiski olema võimalik paindlikult sekkuda. Kas 50 aasta suurim põud ikka käib erakorralise olukorra alla, on juba hoopis iseküsimus.