Praegu otsib Varssavi endale liitlasi, et saada Poola ja Balti riikidesse Vene ohu vastu püsivaid NATO baase. Presidendi meeskonna liikmed pole meediale antud usutlustes varjanud, et Duda soovib enne Saksamaale sõitmist seljatagust tugevdada. On ju Berliin praegu üks jõukeskusi, kus suhtutakse Venemaa külje all sõjalise kohaloleku tugevdamisse kui potentsiaalsesse riski.

Sestap oli Eesti Duda jaoks loogiline valik. Baaside asjus saanuks samasuguse toetuse ka Leedust, aga Vilniusega on rahvus- ja keeleküsimuste tõttu praegu liiga palju probleeme.

Duda pole varjanud, et soovib Eestilt tuge NATO baaside saamiseks.
End just poolakate huvide kaitsjana näitava konservatiivist Duda jaoks on sama tähtis ka emotsionaalne mõõde: Poola peab end sisimas Läänemerest Transilvaaniani ulatuva Kesk- ja Ida-Euroopa bloki loomulikuks liidriks. Selleni viivate reaalsete sammude astumine oli üks tema olulisemaid valimislubadusi. Aga tänulikku vastuvõttu leiab ta üksnes põhjasuunal. Ungari eelistab Viktor Orbáni all kõigis küsimustes isepäiselt käituda. Tšehhi ja Slovakkia on aga mures selle pärast, kui palju paneks liit Poolaga kaalule majandussuhted suurima kaubanduspartneri Saksamaaga.

Siin on mõttekoht ka Eestile. Joondumine riigi taha, kelle arusaamad lõikuvad teiste liitlastega, tähendab, et mingil hetkel võib olla vaja valida. ­See ei pruugi minna valutult. President Duda esindab parteid Seadus ja Õiglus, mis tuleb ilmselt oktoobris esimest korda kaheksa aasta jooksul võimule ka parlamendis. Nende eelmist valitsemisperioodi iseloomustab märksõna „vennad Kaczynskid”. Nad rõhutasid Poola erisust ning kiskusid Saksamaa ja Brüsseliga tüli viisil, mis pani diplomaate juukseid katkuma. Niisuguse liitlasega ei läheks isegi Venemaa vastu luurele.

Esimesed signaalid näitavad, et Duda erakond võib hakata lastehaigusest üle saama. Parem oleks, sest tervemõistusliku Poolaga üheskoos on ühiseid huve ikka parem kaitsta kui tugevate eestvõitlejateta.