Eelarve ei kuulu küll Oettingeri vastutusalasse, aga see on kõrvaline detail. Faktid, mille Oettinger esitas ajalehtedes Les Echos ja Financial Times avaldatud artiklis, on ju õiged. Prantsusmaa pole 2009. aastast alates suutnud täita eelarvedefitsiidi alla 3% SKT-st toomise nõuet ega tule sellega ilmselt toime isegi teiseks tähtajaks (2015), mille Euroopa Komisjon talle on andnud. Ja majandusreformide tegemise poolest kuulub Prantsusmaa endiselt euroliidu hambutumate hulka. Oettinger etendab kõnealuses skandaalikeses lapse rolli, kes hüüdis: „Aga keisril ei ole ju midagi seljas!”

Prantsuse majanduse olukord on kogu Euroopa Liitu mõjutav probleem. Nii suur probleem, et ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker võiks sel teemal valjemat häält teha, kui ta oleks poliitikuna rohkem otseütleja kui niiditõmbaja. Osalt põhjustas nüüdseks üle viie aasta kestnud Euroopa võlakriisi just see, et olid küll eelarvedistsipliini reeglid, ent liikmesriigid vaatasid neile läbi sõrmede ja vältisid teiste kritiseerimist. Pärast kriisi puhkemist on reegleid tehtud täpsemaks ja rangemaks ning isegi nende jõustamisel on näha edusamme. Kui aga kuulata praegu – nädalal, mil Euroopa Komisjon formuleerib oma hinnangu liikmesriikide eelarveprojektidele – liiga palju Prantsusmaad, laseb Euroopa Liit distsipliini ja edasiviiva kriitika alged jälle käest.

Prantsusmaa meelitaks vajalikke reforme ja kärpeid kiiremini tegema ehk see, kui tasakaalus eelarvega Saksamaa nõudluse elavdamiseks riiklikke kulutusi pisut suurendaks. Aga esimeses järjekorras peab ikkagi Prantsusmaa ise, kelle eelarve oli viimati tasakaalus muide 1974. aastal, näitama kindlat tahtmist parandada oma majanduse konkurentsivõimet.