Juhtkiri | President Kaljulaid püsib pinnal
Aasta tagasi sööstis Kaljulaid poliitikasse suuremale osale tundmatu meteoorina. Esialgu usaldas teda 48% Eesti elanikke ja 41% ei osanud seisukohta võtta, näitas aasta tagasi tehtud Eesti institutsioonide usaldusväärsuse uuring. Samal kuul ametist lahkunud ja presidendina juba mõnda aega allakäigu kursil olnud Toomas Hendrik Ilvest usaldas siis 50% ja umbusaldas 39% vastanuid.
Tänavu märtsiks, kui toimus järgmine uuring, oli hulk ei-tea-inimesi pöördunud usaldajate leeri – 66% usaldas Kaljulaidi, 17% ei usaldanud. See tähendab, et Ilvese (rääkimata Arnold Rüütli) algusaastate populaarsuse taset ei olnud Kaljulaid siis veel saavutanud. Võib-olla nüüdseks juba on? Ta ju veel õpib ja areneb presidendina.
Populistiks ei ole Kaljulaid populaarsuse nimel hakanud, vaid julgeb seisukohti võtta ka küsimustes, millest on teada, et need kõhklejate hulgast poolehoidjaid juurde ei too. Mõnikord on ta seda tehes kaldunud pirtsakusse (meenutagem möödunud jõulude aegset janti kirikusse minemise teemal) ja olnud põhjendamatult loosunglik (näiteks oma hiljutises seisukohavõtus Kataloonia ja Hispaania kohta).
Kaljulaidi kujul on aktiivse eestkõneleja saanud digitaalne, „kaasaskantav” riik, mille Eestit suuremaks tegevasse jõusse paistab ta ise siiralt uskuvat. Loodame, et tal on õigus, sest muud moodi kui digivaldkonnas esirinnas olles on Eestil keeruline 21. sajandi võitjate hulka pääseda.
Kriitikat on Kaljulaid seni saanud nii selle eest, et ta ei jäta piisavalt presidendilikku muljet, kui ka selle eest, et jääb rahvale kaugeks ja kõrgiks. Küllap see on osalt seotud tõsiasjaga, et tegemist on meie esimese naispresidendiga, pealegi veel suhteliselt noorega. Seni on Eesti presidendid ju olnud hilises keskeas või vanad mehed. Kaljulaid mõjub nendega võrreldes lihtsalt harjumatult.
Ja ega büroos peituvast euroametnikust suure avaliku tähelepanu all olijaks ümber kehastuda pole ka lihtne. Soovime Kaljulaidile järgmisteks presidendiaastateks jõudu!
